Near-death experience

Near-death experiences

You can learn more about the different translation works of near death experiences and explore the portal called www.academia.edu.

Neurology, theoretical physics and mathematics

It is a physical theory that tries to explain and describe people's near-death experiences, especially the exit from the human body. This is the first printing, followed by future corrected and improved printings.

Near-death experiences and reality

One of the best medical universities in the world is:

Imperial College London

London, UK

MEDITSIINI TEADUS

Inimese kehast väljumine ja selle tehnoloogia arendus

Inimese surmalähedased kogemused
Inimese kehast väljumise füüsika mõistmise fundamentaalseks aluseks on ajas rändamise füüsikateooria. See tähendab ka seda, et ajas rändamise füüsikateooriast on võimalik tuletada inimese kehast väljumise füüsikateooria. Inimese kehast väljumist ei saa mõista ilma ajas rändamise füüsikata. Inimese kehast väljumine on ajas rändamise erijuht. Enne kui mõista inimese kehast väljumise füüsikat tuleb kõigepealt tundma õppida inimese ajas rändamise füüsikat. Kehast väljumine ehk inimese närvisüsteemist väljade eraldumine põhineb elektromagnetlainete tekkimisel hyperruumi ehk väljapoole aegruumi tuhandete neuronite elektrilise talitluse käigus. Selline aspekt moodustab inimese kehast väljumise alusfüüsika ehk kehast väljumise füüsika põhiseaduse.

Tuumamagnetresonants-tomograafia

Magnetkuvandus on teistest kuvandamis-menetlustest kõige rohkem kasutatavam ja levinum. See on peaaegu asendamatu inimese aju uuringutes ja neuro-teaduses. Näiteks magnet-kuvandamise korral moodustub projektsioonipilt sarnaselt röntgenkompuuter-tomograafia menetlusega, mis on ka projektsioon-menetluse üks põhialuseid. Magnetresonants-tehnika on aluseks ka faasikodeerimis-menetlusele. Magnetkuvandamise korral ei saa tekkida inimese kudedes ionisatsiooni, mistõttu on magnetkuvandamine inimesele palju turvalisem kui KT- või PET-kuvandamine. Magnetkuva kontrastlahutus-võime on tomograafiakuvast palju suurem, mida võib veelgi suurendada, kui süstitakse veresoonde kontrastainet. Kontrastaineid kasutatakse ka tomograafia-kuvandamisel.

Teised kuvandamis-tehnoloogiad

Peale magnetkuvanduse on olemas veel ka teisigi kuvandamis-menetlusi, milleks on näiteks röntgen-kuvandus ( tavaline röntgen-kuvandus ehk röntgenpildi tegemine, geomeetriline tomograafia, arvuti- ehk kompuuter-tomograafia ), nukleaar-meditsiin ( gammakaamera-menetlus, PET ehk positronemissioon-tomograafia ) ja ultraheliuuring. Tavaline röntgen-kuvandus on neist kõigist kõige vanem. Magnetresonants-tehnikat on molekulide uurimisel kasutatud keemias juba pikka aega. Sama meetodit on võimalik rakendada ka teatud tuumade jaotuse määramiseks inimkehas. Mõõdetavad signaalid on väga nõrgad, mistõttu saab uurida peamiselt ainult vesiniku ( vesiniku ja fosfori ) jaotust.

Magnetkuvandamise tehnoloogia

Tänapäeval on võimalik luua inimese suuruseid homogeenseid magnetväljasid. Seda nimetatakse baasmagnetväljaks, kuna sellele lisaks tekitatakse selline gradientväli, mille korral tekitatakse magnetvälja ruumilisi muutusi. See aitab määrata vesinikutuumade asukohti inimese kehas, mistõttu on võimalik vesinikutuumade hulga ja asukoha kohta koostada kaardi ehk kuva. Magnetkuvandamise mõõteseadme korral tekitatakse baasmagneti abil tugev staatiline magnetväli magnetvoo tihedusega 2 – 3 T ( võidakse kasutada ka palju nõrgemat välja ). Magnetväli, mis muutub x-, y- ja z-suunas, tekitatakse gradientpooli abil. RF-pool saadab ja võtab vastu raadiosagedussignaali. Pärast seda juhitakse see signaal vastuvõtjast arvutisse, milles töödeldakse ja analüüsitakse mõõtmistulemusi.

Röntgenkompuuter-tomograafia

Tuumamagnet-kompuuter-tomograafias kasutatakse magnet-kuvandamist, mille korral kasutatakse kahte magnetvälja: staatilist magnetvälja ja gradient-välja. Selline meetod võimaldab luua kuvandatava objekti eri osades olevat erineva suurusega magnetvälja. Gradientvälja abil on võimalik valida punkti, sirge või tasandi, milles olevad tuumad reageerivad ergastusimpulsile. Teatud piirkonnas mõõdetakse tuumade arvtihedust ja relaksatsiooni-ajad. Gradientvälja pöörlemine ümber objekti võimaldab moodustada kujutise. Näiteks erinevatest suundadest mõõdetud arvandmed ühendatakse arvutis, mistõttu saab neist moodustada projektsiooni-pildi sarnaselt röntgen-kompuuter-tomograafia menetlusega. See on projektsioon-menetluse üks põhialuseid.

Surmalähedased kogemused

Teaduses on levinud arusaam, et inimese teadvus on aju elektromehaaniliste protsesside tagajärg. Inimese surma korral lõppeb sellise teooria kohaselt inimese teadvus ja seega ka kogu elu. Kuid seda teooriat peab veel tõestama. Näiteks Wilder Penfieldi neurokirurgilised uurimused viitavad inimese teadvuse sõltumatusele bioloogilisest ajust. Ta jõudis järeldusele, et inimese teadvus on võimeline eralduma oma bioloogilisest ajust. Tänapäevane teadus ei suuda enamasti olla ilma eelarvamusteta ja sellest tulenevalt ei saa teadus ratsionaalselt hinnata surmalähedaste kogemuste ehk SLK-de reaalsust. Teadus ei tunnista elu jätkumist pärast inimese surma. Surmalähedased kogemused „tunduvad olevat“ metafüüsilised nähtused, mis ei kuulu ratsionaalsesse teadusesse.

Inimese kehast väljumise füüsika

Inimese kehast väljumise füüsika mõistmise fundamentaalseks aluseks on kahtlemata ajas rändamise füüsikateooria. See tähendab ka seda, et ajas rändamise füüsikateooriast on võimalik tuletada inimese kehast väljumise füüsikateooria. Inimese kehast väljumist ei saa mõista ilma ajas rändamise füüsikata. Inimese kehast väljumine on ajas rändamise erijuht. Enne kui mõista inimese kehast väljumise füüsikat tuleb kõigepealt tundma õppida inimese ajas rändamise füüsikat.

Aja ja ruumi füüsika

Kehast väljumine ehk inimese närvisüsteemist väljade eraldumine põhineb elektromagnetlainete tekkimisel hyperruumi ehk väljapoole aegruumi tuhandete neuronite elektrilise talitluse käigus. Selline aspekt moodustab inimese kehast väljumise alusfüüsika ehk kehast väljumise füüsika põhiseaduse. Selline füüsikaline aspekt määrab ära kogu alusfüüsika mõistmaks väljade eraldumist inimese närvisüsteemist, millel põhineb inimese reaalne kehast väljumine. Maailmataju ajas rändamise teooria kirjeldab inimese füüsikalist ajas liikumist. Näiteks inimene on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad ajas – tuleviku suunas.

Eksisteerides ainult valgusena

Surmalähedastes kogemustes näevad inimesed sageli just „valgusolendeid“ ( eluvormid, kes eksisteerivad ainult valgusena ). Valgusolendites nähakse oma kadunuid sugulasi, varem surnuid sõpru või tuttavaid. Seetõttu viitabki selline asjaolu sellele, et need „ebamaised“ olendid eksisteerivad elektromagnetväljana, sest valgus on ju füüsikaliselt elektromagnetlaine. Kuna kehast väljudes näeb inimene ennast samuti just valgusena, siis järelikult eralduvad inimese kehast ( täpsemalt närvisüsteemist ) just füüsikalised väljad, mida tuhanded neuronid oma laenglemistega tekitavad. Ajust eralduvad füüsikalised väljad elektromagnetlainetena.

Valgusolendid popkunstis

Valgusolendeid on kujutatud ka popkultuuris. Näiteks filmis nimega „Sõrmuste isand“ etendab tegelane nimega Galadriel, kes on Haldjamaa Kuninganna ja Metsade Emand. Filmis on Galadriel pikk naine, peaaegu kaks meetrit, äärmiselt erudeeritud ja arukas, võimas sõdalane. Ta on vaoshoitud ja elegantne, graatsiline ja jõuline. Tal on maagilised võimed ning tema kohalolek nõuab austust. Need on kõik omadused, mida tunnevad ka inimesed, kes on oma surmalähedastes kogemustes tajunud valgusolendite lähedalolu. Sarnaselt nii nagu haldjad filmides, kes on suuremad kui elu. Nad valitsevad iga ruumi, kuhu sisenevad. Nad on meist üle, nende aura on kaugele tunda. Nad on ilusad ja veatud, ülim rahvas.

Valgusolend ja Jumal

Inimene tajub surmalähedastes kogemustes ühe väga erilise valgusolendi lähedalolu. Vastavalt inimese religioossest või ateistlikust kultuuri taustast, võib ta näha selles pühas valgusolendis Jumalat, Kristust, Buddhat, Allahit või mõnda teist püha isikut. Sellist ülimat valgusolendit näevad usklikud, ateistid ja ka agnostikud. Temast kiirgab ülimat armastust ja ülimat mõistmist. Selle valgusolendi valgus on erakordselt ere. See on ülimalt silmipimestav. Olend kiirgab meeletult palju valgust. Armastus ja õnn, mis sealt kiirgab, on sõnades kirjeldamatu. Seda mittekogevale tavainimese mõistusele on see kujuteldamatu.

Tunneli lõpust paistab ere valgus

Pärast oma füüsilisest kehast eraldumist hakkab inimene mõistma, et ta on ilmselt suremas. Ta näeb üsna varsti ühte suurt pimedat tunnelit. Ta tunneb enda tõmbumist selle tunneli sisse. Kuid mõne aja pärast paistab tunneli lõpust väga ere valgus. Tunneli lõpus tulevad inimesele vastu valgusolendid, kes kiirgavad valgust ülimalt hiilgavalt ja kelle isiksused on ülimalt aukartustäratavad, kuid sellegipoolest väga meeldivad. Nad loovad saabujale ülima rõõmu- ja rahutunde. Paljud surmalähedaste kogemustega inimesed on kirjeldanud nende valgusolendite armastuse tunnet kui „puhtaimat armastust“, mis Universumis üldse eksisteerida saab.

Aegruumi tunnelid ehk ussiurked

Väga paljude SLK-de korral nähakse mingisuguseid tunneleid. Need on kahtlemata just aegruumi tunnelid, mille abil on võimalik ületada väga lühikese ajaga väga suuri vahemaid ruumis või rännata ajas. Kuid kuidas valgusolendid neid tunneleid tekitavad, polegi täpselt teada. Tekib küsimus, et kui inimese surmalähedastes kogemustes nähakse tõesti aegruumi tunneleid, siis kuidas on võimalik, et need tekivad näiteks haigla reanimatsioonipalatis olevale surija kohale? Kuidas on võimalik, et aegruumi tunneli tekkimist ja eksisteerimist ei märka ruumis viibivad elavad inimesed ( näiteks arstid ) hoolimata sellest, et need on nii suured, et inimene mahub sealt vabalt läbi? Pealtnäha tundub neile küsimustele võimatu vastata, kuid tegelikult on seda müsteeriumit üsna lihtne ja küllaltki ratsionaalne mõista.

Tunneli lõpus näeb Universumit

Aegruumi tunneli läbimisel näeb inimene Universumit. Inimene näeb Universumit vahetult. Universumis eksisteerib miljoneid galaktikaid ja veelgi rohkem tähti nendes. Seda kõike näha oma silmaga on suurim ja tähtsaim sündmus inimese elus. Valgusolendid näitavad kehast väljunud inimesele kogu Universumit ehk kõike seda, mis olemas on. Universumi ilu ja suurus on äärmiselt aukartustäratav. Tekib väiksuse, kuid erilisuse tunne. Inimene tajub, et eksisteerimine on suurim õnn, mida on võimalik kogeda. Valgusolendid juhatavad saabunud inimest sellel erakordsel rännakul.

Tunneli lõpus näitab Valgusolend Universumit, millest kosmonaudid ainult unistavad.

Universum on galaktikate ookean

Universumis moodustavad tähed hiiglaslikke süsteeme, mida nimetatakse galaktikateks. Galaktikad tekivad ja kujunevad välja alles väga pika aja jooksul. Nende struktuur on pidevas muutumises. Gravitatsioon tõmbab hiiglasliku tolmu- ja gaasipilve kokku, mida leidub tähtedevahelises ruumis. Gravitatsioon on galaktikate loojaks. Galaktikaid hoiab koos ka gravitatsioon, kuid samas tõmbab see ka üksteisele lähemale. Enamasti galaktikad suurenevad siis, kui nad lähenevad üksteisele ja ühinevad. Kuid ka galaktikad ise moodustavad veel suuremaid süsteeme kui tähed. Gravitatsioon loob galaktikate parvi. Näiteks Linnutee galaktika kuulub galaktika parve, mida nimetatakse Kohalikuks Grupiks. Selles aga esineb ainult kolm tosinat galaktikat.

Kõige algus: Universumi Suur Pauk

Suure Paugu teooria kohaselt on universumi praegune seisund erinev tema kunagisest ja tulevasest seisundist. Kunagi oli aine universumis nii kuum ja tihe, et valgus ei saanud kosmoses vabalt levida. Juba 1940. aastatel esitati teoorial põhinev oletus, et see on tekitanud mikrolainetausta. 1960. aastatel see nähtus avastatigi, mis tõi kaasa Suure Pauguga konkureeriva statsionaarseisundi teooria populaarsuse järsu languse. Kui tänapäeva füüsikateooriaid kasutades universumi Hubble'i paisumisest tagasi ekstrapoleerida, jõutakse gravitatsioonilise singulaarsuseni, kus kõik kaugused muutuvad nulliks ning kõik temperatuurid ja rõhud muutuvad lõpmatuks. Mis on selle füüsikaline mõte, see pole selge. Paljude füüsikute arvates on asi selles, et meie arusaamine füüsikaseadustest on puudulik, eriti annab tunda kvantgravitatsiooni teooria puudumine.

Aeg ja ruum sai alguse Suure Pauguga

Suur Pauk ei olnud plahvatus olemasolevas ruumis, vähemalt mitte selle tänapäevases mõistes, vaid mateeria, ruumi ja aja ühine tekkimine algsest singulaarsusest. Paisumine on vaadeldav Hubble'i seose kaudu, mis ütleb, et mida kaugemal mingi galaktika meist (vaatlejast) on, seda kiiremini ta meist eemaldub. Suurest Paugust umbes 300 000 aasta võrra hilisemast seisundist annab tunnistust kosmiline mikrolaine-taustkiirgus ehk reliktkiirgus: tol ajal omandasid mikrolainetaustkiirguse footonid absoluutselt mustale kehale omase kiirgusspektri. Suure Paugu teooria on tänapäeva teaduslikus kosmoloogias valdav teooria Universumi varajasest arengust. Ta põhineb sellel, et vaadeldavat galaktikate üksteisest eemaldumist, ehk siis universumi paisumist, saab üldrelatiivsusteooria abil ekstrapoleerida ajas tagasi universumi varajase oleku suunas. Selgub, et mida kaugemale ajas tagasi minna, seda kuumemaks ja tihedamaks universum osutub.

Universumi algsingulaarsus

Universum algas seisundiga, mille kirjeldamisel pole teadaolevaid füüsikaseadusi võimalik rakendada. Väga elementaarsetest kaalutlustest tuleneb siiski, et tihedus pidi alguses olema ligikaudu 1094 g•cm−3 ja temperatuur ligikaudu 1032 K (vaata Plancki skaala). Tuleb eeldada, et ajal "enne" Plancki aega (enne 5,39121•10−44 s, lihtsuse mõttes võetakse selle väärtuseks enamasti 10−43 s) puudusid kontiinuumi omadused, nii et väited ajavahemiku kohta 0...10−43 s on mõttetud. Selles mõttes puudus Plancki ajal kestus. Sarnased lood on ka ruumiga. Kui vahemaa on 0...1,61624•10−35 m (Plancki kaugus; lihtsuse mõttes võetakse selle väärtuseks enamasti 10−35 m), puuduvad ruumil kontiinuumi omadused. Seetõttu on väited ulatuvuse kohta vahemaade 0...10−35 m korral mõttetud. Seetõttu ei saa Plancki aja puhul Universumi ruumala täpset väärtust anda.