10. Ülitsivilisatsiooni elukorraldus

Ei ole tarvidust enam ka sidevahendite järele nagu näiteks mobiiltelefonid, arvutid, televisioon jne. Ametliku definitsiooni järgi on arvuti masin, mille otstarbeks on tehete sooritamine ehk andmete hõivamine, säilitamine, töötlemine, väljastamine ja edastamine vastavalt etteantud reeglitele. Laiemalt või piltlikumalt võib arvuti tähendada virtuaalset reaalsust loovat mehaanilist või elektroonilist masinat, mis võimaldab kuulata muusikat, vaadata filme ja pilte, lugeda kirju, ise reaalsust animeerida, teistega kommunikeeruda, mängida erinevaid mänge jne. Sarnaselt võib mõista ka internetti virtuaalse reaalsusena. Ka inimese aju loob ümbritsevast maailmast virtuaalse tegelikkuse. Ülitsivilisatsiooni arengu tasemel kasutatakse sellist aju omadust inimeste vajaduste rahuldamiseks. Näiteks Jaron Lanier on juba varem välja käinud idee, et virtuaalreaalsus võib osutuda keele kommunikatsioonist uueks võimaluseks inimeste vaheliseks suhtlemiseks. Virtuaalses reaalsuses luuakse realiteete, nendest enam ei räägita.
See tähendab seda, et seal ei kirjeldata neid, vaid neid luuakse. Sellise virtuaalreaalsusega looksime absoluutselt kõike seda, mida muidu peame looma reaalsete ehk füüsiliste ( tehnoloogiliste ) vahenditega. Näiteks oleks inimene suuteline nägema filme või kuulama muusikat ilma, et need objektiivselt olemas oleksid. See tähendab seda, et need on olemas inimese enda peas, mis on esitatud nii nagu näeks seda otse arvuti- või kinoekraanilt. Selline võimalus, mis varem esines ainult psühhiaatriliste hälvetega inimestel, kasutatakse teadlikult ära tervetel inimestel. Selle tulemusena ei pea inimene enam tarbima näiteks arvuteid, mobiiltelefone ega muid infotehnoloogilisi seadeldisi, sest näiteks arvuti ekraanil kuvatud visualisatsioon esitub selle asemel nüüd inimese ajus ja seega arvab inimene seda visualisatsiooni nägevat väljaspool aju. See tähendab seda, et inimese enda aju loob nüüd kõik selle, mis varem võimaldasid esitada ( s.t. luua ) ainult tehnilised seadeldised nagu näiteks telekas, arvuti, telefon jne. Näiteks skisofreenikud võivad näha erinevaid hallutsinatsioone, mida tegelikult ( s.t. objektiivselt ) ei eksisteeri. Seepärast ei ole tarvidust enam sidevahendite järele nagu näiteks mobiiltelefonid, arvutid, televisioon jne. Ei ole enam vajadust edastada inimestele kaablite või laserite abil informatsiooni. Selliseid tehnoloogiaid ei ole enam vaja tarbida. Maal elavad inimesed sõltuvad täielikult just tehnoloogilistest vahenditest nagu näiteks autodest, arvutitest, mobiilsidest jne. Kuid sellised tehnilised abivahendid tegelikult ainult korvavad meie vaimseid ja füüsilisi puudusi, mis on tingitud bioloogilistest ja psühholoogilistest piirangutest. Näiteks inimene ei suuda füüsiliselt joosta ( ehk levida ruumis ) kiirusega 200 km/h. Just sellise “inimliku puuduse” korvab ära meie tehnoloogia saavutused – näiteks autod, lennukid, laevad jne. Kui aga inimene ei sõltu enam oma kehalistest piirangutest ( s.t. eksisteerib ainult elektromagnetväljana ), siis esineb inimesel vastava välja füüsikalised omadused. Sellisel juhul ei ole vaja enam autosid ega ka sidevahendeid, sest inimese füüsilised ja ka psüühilised võimalused on nüüd palju suuremad kui seda muidu füüsiline keha võimaldaks. Selline amorphusolendiks kutsutav inimene ei sõltuks üldse tehnoloogilisest maailmast. See tähendab seda, et ollakse täielikult sõltumatu “materiaalsetest piirangutest”. Just selles seisnebki kogu ülitsivilisatsiooniteooria põhimõte.
Ulmefilmides ja fantaasiaromaanides on kujutatud tuleviku maailmasid ülitehnologiseeritutena, mille korral vajaksid inimesed kõikjal näiteks mikrokiipe ja hõljuklaevasid. Tõeline kõrgelt arenenud tsivilisatsioon neid tehnoloogiaid enam ei vaja. Kuna sellises ülitsivilisatsioonis pole vaja enam midagi toota, sest midagi enam ei tarbita, siis seega hääbub tarbimiskultuur, mis põhjustab kogu tööstuse ( üks majanduse põhialuseid ) kadumist. See tähendab majandustegevuse otsest lakkamist. Näiteks autotööstust ( või mingi muu transpordi tööstuse haru ) ei oleks mõtet luua, sest autosid ei ole amorphusolenditele enam vaja ja koos sellega kaoks ära liikluskultuur ja ka osa üldisest infrastruktuurist. Kui ei esineks ka haigusi ( mis praegu võib inimestele tunduda võimatuna ), siis ei oleks vaja ka meditsiini ja seega haiglaid. Ka riiete kandmine ei ole enam tarvilik ja seega muutub tarbetuks ka tekstiilitööstus. Kogu inimühiskonna majandusliku tegevuse üheks põhialuseks ongi inimeste erinevate kaupade ja teenuste tarbimine. Seega on inimühiskonnad kui tarbimisühiskonnad. Tarbimise täielik kadumine ehk selle mittevajamine põhjustab sellise tsivilisatsiooni ühiskonna struktuuri, mis erineb totaalselt meile seni tuntud elutegevusest. Selles seisnebki ülitsivilisatsiooni olemuse põhimõte. Ülitsivilisatsiooni arengu aste ei seisne lihtsalt selles, et “kaotame kõik autod ja arvutid ära”, vaid selles, et eluvormid ei ole enam nendest asjadest sõltuvuses. Näiteks kehast väljunud inimene ei sõltu enam õhust ( sest elus püsimiseks pole tal enam vaja hingata ) ega sõltu ka ümbritsevast füüsilisest keskkonnast ( näiteks ilmaoludest, tormidest, looduskatastroofidest jne ). Inimeste seni väga piiratud bioloogilised ja psühholoogilised võimed ja omadused ( nagu näiteks mõtlemine, ruumis liikumine, energiavahetus jne ) on ülitsivilisatsiooni arengu astmes palju rohkemate ( s.t. suuremate ) võimalustega, mis muidu asendaksid kõikvõimalikud erinevad tehnoloogilised vahendid. Kõige suurem vahe, mis eristab elu inimühiskonnas sellisest mittemateriaalsest elust ( ehk võib religiooniteooria järgi öelda ka maavälisest elust ) seisneb aga isiku elatumises. See tähendab seda, et inimühiskonnas ehk planeet Maal peab inimene enda eksisteerimiseks igapäev tegelema enda elatamisega. Näiteks inimene peab elus püsimiseks igapäev toituma, kuid toiduainete saamiseks peab inimene suurem osa oma elust tegelema ühiskasuliku tööga, mille eest on võimalik saada tulu ( s.t. raha ) erinevate maksude maksmiseks ja igapäevase toidu hankimiseks.

© 2020 UNIVISIOON Käesolev veebileht on Maailmataju ametlik veebisait