Aeg ja ruum

„Inimesel on olemas kõikvõimas tehnoloogia, mille abil on võimalik mõista ja luua kõike, mida ainult kujutlusvõime võimaldab. See tehnoloogia pole midagi muud kui ainult Tema enda mõistus.“

Milleks meile ajas rändamine?

Aeg ja ruum

Kuna kõik kehad Universumis liiguvad ajas ( tuleviku poole ) ja kõik nähtused toimuvad ajas ja ruumis, siis seega on ajas rändamise füüsikateooria kõige eksisteerimise aluseks.
Kas tegemist on teadusega?

Ajas rändamise füüsikateooria

Kuna kõik kehad Universumis liiguvad ajas ( tuleviku poole ) ja kõik nähtused toimuvad ajas ja ruumis, siis seega ajas rändamise füüsika on kõige eksisteerimise aluseks. See tähendab, et kuna absoluutselt kõik kehad Universumis liiguvad ajas ( tuleviku suunas ), siis seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi füüsika fundamentaalseks aluseks. Universumi füüsikaline olemus järeldub otseselt ajas rändamise füüsikateooriast. See tähendab seda, et kui me ajas liikuda ei oska või seda me ei mõista, siis Universumi täielikku füüsikalist mõistmist ei saa olla. Füüsika areng jäi pikka aega kinni kvantmehaanika ja relatiivsusteooria näilisesse müstikasse. Ajas rändamise teooria on nende kahe teooria edasiarendus ja samas ka nende „ühendteooria“.
Ajamasina loomisega kaasneb suur läbimurre paljudes valdkondades. Näiteks kui võimalikuks osutub ajas rändamine, siis ilma prognoosimine muutuks ülitäpseks ja on võimalik näha planeet Maal välja surnuid liike ning nende bioevolutsiooni aegruumis. Seega on ajas rändamine üks evolutsiooni tõendid. Reaalse ajas rändamisega kaasneb ka ajaloo teaduse uus vorm. See tähendab seda, et tekib täiesti uus uurimismeetod. Ajalugu õpime tundma nüüd hoopis uutmoodi. Näiteks ajas rändamine võimaldab uurida ka tuleviku ajalugu. Ajas rändamist on võimalik kasutada ka kriminalistikas.
Kas ajas rändamine võib olla teaduse osa?

Füüsika teadus ajas rändamisest

Matemaatikud ise on füüsika kohta väitnud järgmist: „...kui füüsikateoreetilistest kaalutlustest lähtudes on tuletatud matemaatiliselt korrektne tulemus, milleni matemaatika enda seniste meetoditega pole suudetud jõuda, siis peab see füüsikateooria ilmtingimata kirjeldamagi midagi tegelikku.“
Ajas rändamise füüsikateooria
Järgnevatel materjalidel on esitatud selline füüsika teadus, mis võimaldaks inimesel ( ja ka teistel füüsikalistel kehadel ) liikuda ajas reaalselt minevikku või tulevikku. Sellise tehnoloogia välja töötamine loob uusi võimalusi inimajaloo uurimisel ja ka Universumis liikumiseks. Kogu järgneva materjali üldine uurimusmeetod on omane puhtalt teoreetilisele füüsikale. Näiteks hüpoteese, mida antud materjalides hulganisti püstitatakse, on tuletatud teoreetiliselt. Samas on kõik need hüpoteesid täiesti kooskõlas olemasolavate üldtunnustatud füüsikateooriatega.
Alguses on teemale lähenetud mitte traditsiooniliselt, sest kõik olemasolevad füüsikateooriad, mis käsitlevad ajas rändamise reaalset võimalikkust, baseeruvad just ussiaukude ehk aegruumi tunnelite matemaatilistel teooriatel. Antud uurimuses püstitatud teooriate järeldused võimaldavad neid ussiauke kirjeldada pisut teistmoodi, kuid samas prognoosides ikkagi nende füüsikalist olemasolu. Antud materjalides on esitatud ka olemasolevate füüsikateooriate ( näiteks relatiivsusteooria ja kvantmehaanika ) võimalikud edasiarendused, sest ilma nendeta ei ole võimalik ajas rändamist füüsikaliselt mõista.
Kogu järgnevas uurimuses selgub üllatav tõsiasi, et inimese ajas rändamine ( näiteks minevikku ) on oma olemuselt väga reaalne ehk võimalik ja see on ka tehniliselt täiesti teostatav. See on ka kõige üllatavam järeldus kogu töö juures. Ajas rändamine osutub reaalselt võimalikuks ainult siis, kui tänapäeva füüsika kahte peamist teooriat edasi arendada. Samas on jõutud areneda ajas rändamise füüsikast isegi veelgi kaugemale. Kui inimese ajas rändamine osutub reaalselt võimalikuks, siis muutub vältimatult meie praegune füüsikaline maailmapilt Universumist. Näiteks näitab ajas rändamine Universumi ajatust, mille korral ei eksisteeri meie teadaolevas Universumis aega.
Sissejuhatus

Aja ja ruumi füüsikateooriad

Antud materjalides kirjeldavas ajas rändamise teoorias võetakse üheks füüsikaliseks põhialuseks erirelatiivsusteooriast tuntud väide, et aeg ja ruum moodustavad tegelikult ühtse terviku, mida nimetatakse aegruumiks. See on erirelatiivsusteooria üheks alusväiteks. Kuid selle järeldus on see, et kui liigutakse ajas minevikku, siis PEAB liikuma ka mingisuguses ruumidimensioonis. See ruum „eksisteerib“ väljaspool meie tavalist igapäevaselt tajutavat ruumi. Füüsikaliselt tähendab see seda, et näiteks üldrelatiivsusteooria võrrandid kaotavad seda ruumi uurides oma kehtivuse, sest sellises ruumis ei eksisteeri enam aega ega ruumi, mis füüsikaliselt avaldub see aja lõpmatus aeglenemises ja pikkuse lõpmatus vähenemises. Seepärast kehade liikumised ei võta „seal“ enam aega ja ilmneb kehade teleportreerumised. Teleportreeruda on võimalik minevikku, tulevikku ja olevikus.
Sissejuhatuseks
Klassikaline mehaanika oli üks esimesi füüsika harusid üldse, mis tekkis ja käsitles aega ning ruumi. See oli pikka aega ainus aega ja ruumi kirjeldav füüsika osa, kuid muutused toimusid 20. sajandi alguses, mil tekkisid kaks täiesti uut aegruumi kirjeldavat teooriat – nendeks oli relatiivsusteooria ja kvantmehaanika. Relatiivsusteooria üheks põhiväiteks on see, et aeg ja ruum moodustavad ühtse terviku, mida nimetatakse aegruumiks. Seda tõestab valguse kiiruse jäävus vaakumis kõigi vaatlejate suhtes. Suurte masside läheduses ja masside ülikiire liikumise korral hakkavad aeg ja ruum teisenema ehk aeg aegleneb ja kehade pikkused lühenevad välise vaatleja suhtes.
Kvantmehaanikas on aga võimalik kehade ( s.t. osakeste ) füüsikalist olekut kirjeldada ainult tõenäosuslikult. See tähendab seda, et näiteks kehade liikumise füüsikalisi parameetreid ( näiteks kiirus, asukoht ehk koordinaat jpm ) ei ole võimalik täpselt ette teada, sest kehtivad nn määramatuse relatsioonid. 20. sajandi algusest alates kuni praeguse ajani ei ole jõutud nende arusaamadest kaugemale. Kuid käesolevates töödes tekivadki uued teooriad, mis seletavad ära nendes kahes teoorias esinevaid näiliselt ebaratsionaalseid nähtusi. Käesoleva ajani baseerusid eranditult kõik ajas rändamise võimalikkuse teooriad just Albert Einsteini üldrelatiivsusteoorial. See teooria ennustab ussiaukude ehk aegruumi tunnelite olemasolu. Näiteks kahte punkti ruumis ( või ajas ) ühendab „aegruumi tunnel“, mille läbimise korral on võimalik ületada tohutuid vahemaid ruumis väga väikese ajaga.
Nende järgi on võimalik liikuda nii ruumis ( avakosmoses ) kui ka ajas. Selline füüsikaline arusaam ajas rändamisest eksisteerib veel tänapäevalgi. Antud töödes ei lükata sellist üldlevinud arusaama küll ümber, kuid sellist teooriat vaadeldakse siin „teise nurga alt“. See tähendab seda, et toimub vana teooria edasiarendus, mille lõpptulemuseks saame selle, et läbides aegruumi tunneli läbib keha kahte punkti ruumis ( või ajas ) ainult ühe hetkega. Sellist võimalikkust tuntakse ainult teleportatsiooni nime all, mille eksisteerimine on võimalik ainult väljaspool aegruumi. Hiljem on näha seda, et selline asjaolu põhjustabki näiteks osakeste tõenäosuslikku käitumist ehk määramatuse seoste tekkimist kvantmehaanikas.
Aeg ja ruum

Stringiteooria, relatiivsusteooria ja kvantmehaanika

Valguse kiiruse konstantsus vaakumis näitab, et aeg ( ehk kestvus ) ei ole kõikjal ühevoolavusega, vaid see „liigub“ erinevates taustsüsteemides erinevalt. Ka ruum ei ole kõikjal eukleidiline, vaid ruum ( ja ka aeg ) on näiteks massiivsete kehade läheduses kõver. Seda näitavad meile eri- ja üldrelatiivsusteooria. Aja ja ruumi ühtsusest tuleneb arusaam, et ajas rändamiseks peame me liikuma ruumis, mis ei ole meie igapäevaselt tajutav kolmemõõtmeline ruum. See omakorda näitab selgelt, et relatiivsusteoorias kirjeldatavad aja ja ruumi teisenemised tulenevad just ajas rändamise teoorias kirjeldavatest seaduspärasustest. Aja ja ruumi teisenemised ehk relatiivsusteooria ( ja ka kvantmehaanika ) baseeruvad tegelikult just ajas rändamise teoorial, mis on väga selgelt ja rangelt tuletatavad.
Aja ja ruumi dimensioonid
Stringiteoorias on tsentraalseks ideeks, et aegruumi mõõtmeid on palju rohkem kui ainult neli. Näiteks ruumi mõõtmeid ennustatakse kokku lausa kümme ja ajal on siis ainult üks mõõde. Kokku teeb see 11-mõõtmelise aegruumi, mida siis stringiteooria meile praeguste teadmiste põhjal prognoosib. Kuid antud töös tuletatavad teooriad ( s.t. hüpoteesid ) tõestavad aga hoopis vastupidist – aegruumi mõõtmeid ei tule tegelikult juurde, vaid need hoopis vähenevad ( ehk lakkavad eksisteerimast ). Näiteks selline tõsiasi avaldub selles, et aeg aegleneb ja keha pikkused lühenevad suurte masside vahetus läheduses ja massi üha enam kiireneval liikumisel. Aja ja ruumi dimensioonide lakkamine avaldub väga selgesti ka kvantmehaanikas kirjeldavates nähtustes.
Seni teadaolevad katsed näitavad seda, et osakesed eksisteerivad nagu „väljaspool aegruumi“. Füüsikaliselt väljendades ei eksisteeri väljaspool aegruumi enam aega ega ruumi. Osakeste lainelised omadused tulenevad just nende teleportreerumistest aegruumis. Osake on samas ka laine ja selle laine kirjeldavad füüsikalised parameetrid langevad kokku keha pideva teleportatsiooni parameetritega ajas ja ruumis. Osakeste lainelised omadused on tõestust leidnud difraktsiooni ja inteferentsi katsetes. Relativistlikud efektid relatiivsusteoorias tulenevad aja ja ruumi teisenemistest, milles avaldub aja ja ruumi mõõtmete lakkamine.
Üldrelatiivsusteoorias kirjeldatakse aja aeglenemist ja kahe ruumipunkti vahelise vahemaa lühenemist ( ehk tegelikult aegruumi lakkamist ) geomeetriaga, mida põhjustab suurte masside olemasolu aegruumis. Aegruumi kõverus on üldrelatiivsusteooria põhiline füüsikalis-matemaatiline eksistens. Kvantmehaanikas kirjeldatavad näiliselt ebaratsionaalsed efektid avalduvad seepärast, et osakeste jaoks ei ole olemas enam aega ega ruumi ja seetõttu esinevad osakeste teleportreerumised ajas ja ruumis. Kõik kvantfüüsikas tuntud efektid tulevad just osakeste teleportreerumistest ja seepärast tulebki tundma õppida teleportatsiooni füüsikalisi alusomadusi, mida antud töös ka kirjeldatakse. Kõik see on täiesti kooskõlas ajas rändamise üldise interpretatsiooniga.
Haridus
Teoreetilist füüsikat on võimalik õppida ja selle valdkonna teaduslik uurimine toimub Eesti Vabariigis Tartu Ülikoolis, Tallinna Tehnikaülikoolis, Tallinna Ülikoolis ning Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis. Kõikides eelnevalt nimetatud ülikoolides on võimalik omandada teoreetilises füüsikas doktorikraad ja seda ka juhul, kui selleks üliõpilasel raha leidub.
Mis toimub Eesti ülikoolides?
Tartu Ülikoolis on teoreetiline füüsikateadus selgesti liialt kaldu stringiteooria vaadetele ( mille järgi on Universumi mõõtmeid rohkem kui neli ), kuigi see füüsikateooria pole sugugi eksperimentaalselt tõestatud ega isegi teoreetiliseltki veenev. Stringiteooria aluseid õpetatakse ka Tallinna Ülikoolis füüsika erialal magistriõppes ja ka doktorantuuris. Kuid Tallinna Ülikoolis on keskendatud eelkõige Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria ehk gravitatsiooni olemuse uurimusele ja plasmafüüsikale ( näiteks plasmafookusseadme valmistamisele ), mis on vajalik eelkõige termotuumareaktori ehitamise mõistmiseks. Tallinna Tehnikaülikoolis on õpe loomulikult tehniliste erialade keskne, kuid seevastu Keemilise ja Bioloogilise Füüsika Instituudis keskendutakse kosmoloogia põhiteemadele nagu näiteks Universumi tumeaine ja tumeenergia.
Jääb arusaamatuks see, et kuidas on võimalik, et Tartu või Tallinna Ülikoolis õpetatakse stringiteooriat, mille olemust ei ole katseliselt tõestatud. Ometigi professorite kandideerimistel rektori ametikohale nimetati Tartu Ülikooli „teadusülikooliks“ ja seal õpetatavaid teadmisi „tõenduspõhisteks“. Täpsustuseks võib siinkohal öelda seda, et stringiteooria problemaatika ei seisnegi tegelikult selles, et seda ei saa teatud spetsiifilisel põhjusel katseliselt tõestada, vaid selle professorite poolt õpetatava teooria probleem seisneb selles, et sellel teoorial või pigem ideede kogumikul ei ole reaalseid seoseid ega isegi kattuvusi empiiriliselt tõestatud fundamentaalfüüsika seadustega. Stringiteooria kaugeneb sellest ehk läheneb sellele, mida me nimetame inimese „fantaasiaks“, antud juhul „matemaatiliseks fantaasiaks“. Fundamentaalfüüsika põhitõdede mõistmisega on Eesti ülikoolides paradoksaalsel kombel suuri probleeme ja seda isegi suurte ülikoolide auväärsete professorite hulgas. Näiteks usutakse tõena seda, et mustade aukude tsentrites eksisteerib aegruumi singulaarsus ehkki matemaatiline ja füüsikaline analüüs seda veenvalt ei kinnita. Ka gravitatsioonilainete avastamise tähtsus on füüsika maailmas selgelt ülepaisutatud teema, sest gravitatsioon kui aegruumi kõveruse geomeetria oli teada ja tõestatud praeguseks juba peaaegu sajand tagasi. Üldrelatiivsusteoorias, kosmoloogias ja kvantmehaanikas on Eesti füüsika teadlastel selgelt nihestunud arusaam nende füüsikalisest olemusest. Näiteks Einsteini üldrelatiivsusteoorias on keskendatud ilmselgelt liiga palju gravitatsioonivälja tensormatemaatilisele uurimusele ja kirjeldusele ehkki selle füüsikaline sisu on jäänud terve sajandi jooksul samasuguseks ja üsna lihtsasti mõistetavaks. Einsteini viga oligi tegelikult selles, et ta andis inimkonnale gravitatsioonist küll uue mõistmise ja arusaama, kuid seda kõige keerulisemas vormis ehk kõverate ruumide tensormatemaatika kujul, mille lahendite variatsioonide arv ületab juba reaalse füüsika piiride. Tänapäeval on matemaatiliselt tõestatud, et üldrelatiivsusteooriat ehk gravitatsioonivälja on võimalik üsna suures osas kirjeldada ka ilma tensorite matemaatikata.
Tartu Ülikooli teoreetilise füüsika uurimusprojekte Universumi aja ja ruumi kohta rahastab Eesti Teadusagentuur, mis on omakorda Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi haldusalas. Praegu on neil käsil „Tumeuniversumi“ uurimusprojekt, mis püüab seletada Universumis leiduva tumeaine ja tumeenergia olemust. Maailmas on olemas kümneid erinevaid teooriaid, kuid teadlased ei seosta kuidagigi kosmoloogiat relatiivsusfüüsikaga ja seetõttu pole neil mõistmist selles, et miks näiteks Universumi paisumine ajas kiireneb. Küsimus on ka selles, et miks Eesti Teadusagentuur rahastab selliseid uurimusprojekte, mis on juba pealtnäha „mitte-kuhugi-viiv“. Kui Eesti teadlased ei anna vastuseid fundamentaalfüüsika põhiküsimustele, siis pole mõtet tsiteerida ega isegi rahastada nende arust nö. suurepäraseid teooriaid, mis on võib olla ainult matemaatilise tähtsusega, mitte aga füüsikalise tähtsusega ehk seega ei too kasu tehnoloogia arenemisele. Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli füüsikud pole teaduslikult püstitanud isegi selliseid küsimusi nagu näiteks, et miks on mikroosakesel laineline olemus, miks keha mass kõverdab aegruumi, miks aeg aegleneb valguse kiirusele lähenemisel vaakumis, miks mehaanilise energia jäävuse seadus tuleneb aja homogeensusest, kas Universumi paisumise inflatsioon oli ikka olemas, kas relatiivsusfüüsika põhivaateid saab rakendada kosmoloogiale ehk Universumi paisumisele jne jne. Fundamentaalses füüsikas valitseb 20. sajandi keskpaigast arenguseisak. Kuid sellest isegi veel hullem on see, et fundamentaalfüüsika teaduse suund ülikoolides on hakanud arenema väärastunud teed pidi, mis ei vii tegelikult mitte kuhugi, vaid ainult õõnestab inimkonna teaduse ja tehnoloogia arengut. Seetõttu on äärmiselt oluline pöörata tähelepanu Eesti ülikoolidele ja seal töötavatele teadlastele, mis tegelevad fundamentaalfüüsika teaduse suuna vähemalt osaliselt väärastunud arendamisega ja õpetamisega.
Kõiksuse teooria

Füüsika, mis seletab ära kogu kõiksuse

Järgnevates materjalides esitatakse rohkem füüsikaliste nähtuste ja protsesside olemust, kui nende matemaatilist kirjeldust ja seetõttu näib esitatav füüsika pigem filosoofia kui tõsiteadusliku füüsikana. Kuid see on siiski ekslik, sest esitatavad ja tuletatavad füüsikateooriad baseeruvad kindlatel olemasolevatel ja üldiselt aktsepteeritud matemaatilistel võrranditel. Näiteks inertse ja raske massi võrdsus ( ehk samasus ) on küll kogu üldrelatiivsusteooria füüsikaliseks aluseks, kuid see ei tule välja matemaatikast ehk mitte ühestki matemaatilisest võrrandist. Selline seos on Albert Einsteini poolt avastatud puhtalt füüsikalistest kaalutlustest. Analoogiliselt on tegelikult täpselt sama ka ajas rändamise füüsikaga. Ka see ei tule välja matemaatikast ( näiteks relatiivsusteooria võrranditest ), vaid see tuleneb samuti ainult füüsikalistest kaalutlustest. Füüsikas on kasutatud ka uusi tõlgendusviise. Näiteks tõlgendas Max Born elektronilaineid omal ajal leiutõenäosuse lainetena. Osakeste leiulained on lained, mis määravad osakeste laiutõenäosust ajas ja ruumis. Lainefunktsioon ψ(x,y,z,t) määrab ära osakese leiutõenäosuse ajas ja ruumis. Osakese leiutõenäosus ψ2 mingis ruumipunktis ja ajahetkel on alati positiivne. See ei saa olla kunagi negatiivne.
Universumi füüsika
Universumi füüsika valdkond käsitleb Universumi füüsikalist olemust. Tegemist on füüsikateooriaga, mis arenes välja ajas rändamise füüsikateooriast. Antud teooria annab mõista seda, et mis on Universum oma olemuselt. Näiteks psühholoogiateaduses on alles viimase paari aastakümne jooksul tekkinud teaduslik küsimus, et mis on teadvus ja kuidas see inimese närvisüsteemis tekib. Täpselt sama on ka Universumi olemuse mõistatusega. Teaduslik küsimus seisneb selles, et mis on Universumi eksisteerimise füüsikaline olemus? Näiteks kas Universum on tõepoolest lihtsalt üks suur mehaaniline masinavärk, mis töötab kindlate seaduspärasuste kohaselt? Kui kõige eksisteerimise aluseks on energia, mida teab ja tunneb tänapäeval klassikaline mehaanika, siis tekib kohe järgmine küsimus, et mis „asi“ siis see energia ise on? Taolistele küsimustele püütaksegi siin vastust anda. Selle valdkonna põhiliseks teesiks on see, et Universumis ei ole tegelikult aega. Universum ise on ajatu, mis tuleb välja ajas rändamise teooriast. Kuna kõik kehad Universumis liiguvad ajas ( tuleviku poole ) ja kõik nähtused toimuvad ajas ja ruumis, siis seega ajas rändamise füüsika on kõige eksisteerimise aluseks. Universumi ajatus on lähtepunktiks paljudele teistele uutele füüsikaseadustele, mis viivad lõppkokkuvõttes arusaamisele, et Universumit ei olegi tegelikult olemas. See ongi Universumi tõeline füüsikaline olemus.
Erinevates töödes esinevad üldiselt järgmised peamised füüsikateooriad: klassikaline mehaanika, relatiivsusteooria, kvantmehaanika, ajas rändamise teooria, ajas rändamise teooria edasiarendused ja ajas rändamise tehniline lahendus. Elektromagnetism käsitleb peamiselt elektrilisi ja magnetilisi füüsikalisi nähtusi. Klassikalist mehaanikat käsitletakse paraku siin aga väga vähe. See kirjeldab kehade liikumisi, kui kehade kiirused on väikesed ( võrreldes valguse kiirusega vaakumis ) ja massid suured ( võrreldes osakeste massidega ). Relatiivsusteooria jaguneb omakorda kaheks haruks: erirelatiivsusteooriaks ja üldrelatiivsusteooriaks. Erirelatiivsusteooria käsitleb sellist füüsika osa, mille korral on kehade liikumiskiirused väga suured. See tähendab seda, et kehade liikumiskiirused lähenevad valguse kiirusele vaakumis. Üldrelatiivsusteooria käsitleb aga masse, mis kõverdavad aegruumi. Gravitatsiooni käsitletakse kui kõvera aegruumina. Kvantmehaanika kirjeldab mikroosakeste käitumisi. Osakeste käitumised on tõenäosuslikud ja neil esinevad lainelised omadused. See tähendab seda, et mikroosakestel on olemas nii korpuskulaarsed kui ka lainelised omadused. Ajas rändamise teooria kirjeldab füüsikalist ajas liikumist. Näiteks inimene on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad ajas – tuleviku suunas. Ja seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi ( füüsika ) eksisteerimise aluseks. Ajas rändamise teooria edasiarendused näitavad Universumi füüsikalist olemust. See seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja sellest, et Universum ise on ajatu. Ajas rändamise tehniline lahend õpetab looma reaalset ajamasinat. Ajamasina loomiseks peab olema generaator, mis genereerib väga suure energiaga elektromagnetvälja. Selle põhiliseks teesiks on see, et peale massi kõverdab aegruumi ka energia. See tuleb välja A. Einsteini erirelatiivsusteooria energia ja massi ekvivalentsuse printsiibist.
Antud töös võib jääda ekslik mulje, et juba olemasolevale matemaatilisele füüsikale antakse hoopis teine filosoofiline sisu, mis tublisti erineb üldtunnustatud füüsikateooriatest. Olemasoleva matemaatilise füüsika laialdane kasutamine võib jätta ka mulje, et see annab teatud autoriteetsust antud töös esinevatele filosoofilistele ideedele, mis tegelikult pole õiged. Kuid sellised muljed on siiski petlikud, mis ei vasta üldsegi tõele. Olemasolev matemaatika tegelikult juba kirjeldabki ajas rändamise teoorias esitatavaid ideid ja arusaamasid, kui me vaatame matemaatiliselt kirjeldatud füüsika nähtusi teise nurga alt. Selle paremaks mõistmiseks toome välja järgmise näite. Kui Lorentz lõi erirelatiivsusteoorias oma matemaatilised teisendusvalemid aja ja ruumi jaoks, siis tol ajal ei osanud ta nende teisendusvalemite füüsikalist sisu mõista. Tema jaoks jäi segaseks erinevate taustsüsteemide aja ja ruumi mõõtmised. Alles Albert Einstein suutis mõista, et erinevates taustsüsteemides käib aeg erinevalt ja aeg aegleneb valguse kiiruse lähenemisel vaakumis ehkki matemaatilised formulatsioonid olid olemas juba ammu enne teda. Nii ka ajas rändamise teoorias on näiteks kvantmehaanika osas kirjeldatud erinevaid kvantnähtusi juba olemasoleva matemaatikaga, kuid sellele on omistatud mõnevõrra teistsugune formalism ( füüsikaline tõlgendus füüsika nähtuste füüsikalisest olemusest ).
Ajamasina tehnoloogia võimaldab liikuda ajas ja teleportreeruda ruumis. Selleks, et inimene saaks rännata ajas ( ehk “liikuda” teise ajahetke ), on tal esimese asjana vaja nö. praegusest ajahetkest “väljuda” ( “ajast väljuda” ). Füüsikaliselt tähendab see seda, et inimene peab sattuma sellisesse aegruumi piirkonda, kus aeg on aeglenenud lõpmatuseni ehk aeg on lakanud eksisteerimast. Kõlab ju loogiliselt, et “ajast väljumise” korral aega enam ei eksisteerigi. See avaldub näiteks siis, kui ületatakse valguse kiirus vaakumis, sest mida lähemale keha kiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aeg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Kuid selline aegruumi piirkond on näiteks ka mustade aukude tsentrites. Taolises aegruumi piirkonnas olles ei allu inimene enam Universumi kosmoloogilisele paisumisele, sest Universumi paisumine avaldub kahe ruumipunkti vahelise kauguse suurenemisega ( see tähendab seda, et galaktikad eemalduvad üksteisest seda kiiremini, mida enam kaugemal nad üksteisest on ). Võimalikuks osutub ajas liikumine, mis on oma olemuselt ruumis liikumine, sest aeg ja ruum ei saa eksisteerida teineteisest lahus. Tegemist on valdavalt kõrgemat füüsikat sisalduva valdkonnaga.
Kas ajas rännata on ikkagi kasulik?

Milleks meile see "ajas rändamine"?

Mistahes mõistusliku tsivilisatsiooni arengutasemele jõudmine Universumis sellisesse faasi, et suudetakse teostada ajas rändamine, põhjustab see täiesti uue ajastu tsivilisatsiooni arengule. Järgnevalt vaatamegi ajas rändamise mõju inimkonna edasisele arengule. Ajas rändamise loomine mõjutab inimeste peaaegu kõikide eluvaldkondade arengut. Ajamasin on kui „põhjuse-tagajärje tehnoloogia“, mis võimaldab luua uskumatult palju põhjuslikke seoseid erinevate sündmuste, leiutiste või avastuste vahel. All järgnevalt ongi välja toodud ajamasina tehnoloogia mõju mõningatele valdkondadele.
Universumi füüsika
Kuna kõik kehad Universumis liiguvad ajas ( tuleviku poole ) ja kõik nähtused toimuvad ajas ja ruumis, siis seega ajas rändamise füüsika on kõige eksisteerimise aluseks. See tähendab, et kuna absoluutselt kõik kehad Universumis liiguvad ajas ( tuleviku suunas ), siis seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi füüsika fundamentaalseks aluseks. Universumi füüsikaline olemus järeldub otseselt ajas rändamise füüsikateooriast. See tähendab seda, et kui me ajas liikuda ei oska või seda me ei mõista, siis Universumi täielikku füüsikalist mõistmist ei saa olla. Füüsika areng jäi pikka aega kinni kvantmehaanika ja relatiivsusteooria näilisesse müstikasse. Ajas rändamise teooria on nende kahe teooria edasiarendus ja samas ka nende „ühendteooria“.
Kosmoserännud
Kuna ajas liikumine on võimalik, siis osutub võimalikuks ka läbida ülisuuri vahemaid Universumis väga väikese aja jooksul. Ajas rändamise teooria järgi võimaldab aegruumi tunnel mõlemat: teleportreeruda ajas ja ruumis. Ei saa olla ainult ühte nendest. Aegruumi tunnel ehk teleportreerumine ruumis võimaldab inimesel näha kosmilisi objekte oma silmaga. Näiteks on võimalik teostada galaktikate vahelisi rände. Ajamasinast on võimalik tulevikus välja aretada kosmosetehnoloogiaid. Kosmoses liikumine näitab inimesele Universumit vahetult, mitte enam vahendatult.
Tajupsühholoogia
Tajupsühholoogias käsitletav eriline teadvuse vorm esineb ka surmalähedastes kogemustes. Seda kinnitavad inimeste ütlused. Kuid nende psüühiliste nähtuste olemasolu kinnitaksid sellised paranormaalsed nähtused, mille korral näevad inimesed vaime või kummitusi. See tähendab seda, et kui surmalähedased kogemused ei ole aju illusioonid ja inimene on võimeline oma kehast väljuma, siis peaksid eksisteerima ka poltergeisti ja kummituste nähtused. Nende olemasolu on omakorda võimalik ajas rändamise teel tuvastada. Nii on võimalik ka tajupsühholoogias käsitletavaid psüühika aspekte tõestada, sest selles käsitletav teadvuse seisund sarnaneb surmalähedaste kogemuste korral kogetava teadvuse vormiga.
Teadvuse teadus
Surmalähedaste kogemuste ja vaimude olemasolu tõestamine „põrmustaks“ peaaegu kõik tänapäeval tuntud teadvuse teooriad. See tõestaks, et teadvus ei ole neurobioloogiline nähtus, vaid pigem füüsikaline nähtus. See tähendab seda, et teadvuse aluseks ei ole neuronaalsed struktuurid ajus, vaid neuronipopulatsioonide aktiivsuste võnkumised, mille korral võivad need muutuda elektromagnetlaineteks, mis on võimelised inimese surma korral eralduma ajust.
Religioon
Ajas rändamise teel on võimalik tuvastada paranormaalsete nähtuste olemasolu. Teleportreerudes ajas ( ehk rännata ajas ) võime kohata erinevaid tsivilisatsioone, kes on planeedil Maa kunagi eksisteerinud. Teleportreerudes ruumis ( ehk rännata kosmoses ) võime kohata maaväliseid tsivilisatsioone ehk elu mujal Universumis. Ajas rändamise korral on võimalik kinnitada tulnukate tegevusi planeedil Maa. See tähendab ka seda, et kõik nimetatud ja kirjeldatud sündmused, mida on ufoloogia valdkonnas esitatud, on võimalik ajas liikumise teel kinnitada. Niisamuti ka tulnukate poolt teostatud inimröövid, mida inimesed ( s.t. tunnistajad ) on aegade jooksul väitnud. Näiteks kui on teada sündmuse toimumise aeg ja koht, siis on võimalik tõestada sündmuse eksisteerimist just ajas rändamise teel. Tegemist on „ajaloolise kroonikaga“, milles teadlased on seni „põhjendamatult“ kahelnud.
Teadus
Ajas liikudes on võimalik näha tulevikus aset leidvaid teaduse saavutusi. Ajamasinaga on võimalik näha seda, et kuhu teadus areneb. Ajas rändamise teel on võimalik tuvastada ka paranormaalsete nähtuste olemasolu. See viib aga tõsistele teaduslikele järeldustele. Esiteks ajas rändamise võimalus suurendab teaduse piire, mille tagajärjel on võimalik uurida ning avastada ka selliseid nähtusi, mis seni on jäänud teadusest väljapoole. See tähendab seda, et ajas rändamine etendab teaduses uue teadusliku uurimismeetodina. Kuid teiseks näitab ajas rändamine meile seda, et teaduslik mõtlemisviis ei saa olla siiski absoluutselt õige. Maailmas eksisteerivad nähtused ( näiteks paranähtused ), mida ei saa teaduslike meetoditega uurida ega avastada ning sellest tulenevalt peab neisse ainult uskuma. Sellest järeldub tõsiasi, et teaduslik maailmapilt on vigane ( mida tõestavad aja rännud ) ning teadlased on püüdnud seda oskuslikult ignoreerida.
Vaimude tsivilisatsioon
Kui inimeste kehast väljumised on tõesti reaalsed, siis peaksid reaalsed olema ka „vaimude“ või „kummituste“ ( seega ka poltergeistide ) juhtumid. „Vaimud“, keda elavad inimesed on näinud läbi aegade, peaksid olema siis enda kehadest väljunud „inimesed“, kelle füüsilised ( bioloogilised ) kehad on aga praeguseks juba surnud. Inimesed on juba tuhandeid aastaid näinud vaime. Kuid sellisel juhul ( ajas rändamise teel ) oleks „vaime“ või „kummitusi“ võimalik ka eksperimentaalselt uurida. Seni on paranormaalsete nähtuste vallas läbi viidud uurimused näidanud, et „vaimud“ emiteerivad endast nõrka elektromagnetvälja. Need kinnitaksid teesi, et teadvus eksisteerib pärast ajusurma just elektromagnetkiirgusena. Surmalähedaste kogemuste reaalne olemasolu oleksid seega tõestatud.
Ürgajalugu
Ajamasinaga on võimalik liikuda aega, kus elasid meie eellased ja esivanemad. Mingilmääral saame mõista ka inimese ajus esinevaid loomeprotsesse, kui me ajas rändamise teel uurime palju täpsemalt inimese aju bioevolutsiooni ja inimajaloo jooksul loodud väga erinevaid ideid, mis väljenduvad kunstis ja kultuuris. Ajas liikudes on võimalik näha minevikus ja tulevikus asetleidvaid kultuurinähtusi. Kultuur on ju läbi aegade erinev. Multiversumit on võimalik sellisel juhul näha läbi erinevate aegade. Ajas tagasi liikudes oleks võimalik näha ka seda, et kuidas hakkasid kõndima esimesed inimahvid ja kuidas võeti kasutusele tuli. Näeksime oma enda silmadega inimkultuuride tekkimist ja arenemist.
Võimatu või võimalik?

Kas ajas rändamine on üldse võimalik?

Cavendishi laboratooriumi ( Cambridge´i Ülikooli ) direktor sir Alfred Brian Pippard on pidanud füüsikat kui inimese kunsti üheks väljenduseks: „...füüsika – see on midagi palju suuremat, kui kogum seadusi, mille rakendamine on lihtsa kogemuse asi. Füüsika – see on eelkõige käte ja aju elav loometegevus, mida antakse edasi rohkem eeskuju kaudu, kui tuupimise teel. Ta kehastab materiaalse maailma probleemide lahendamise kunsti. Ning seepärast tuleb füüsikat õppida, kuid õppida kui kunsti.“
Tulemused
Pika uurimustöö üldine tulemus on jahmatav. Seni on kõik arvanud, et ajamasinat on väga raskesti teostatav või seda on koguni võimatu luua. Kuid tegelikult on kõik absoluutselt vastupidi. Nüüdis- aegne füüsika defineerib aega kui kestvust. Relatiivsusteoorias kulgeb aeg aeglasemalt kehade liikumiskiiruste kasvamisel või suurte masside vahetus läheduses. Ajas ongi võimalik liikuda AINULT siis kui aega ( s.t. kestvust ) ei ole ehk väljaspool aega. See tundub näiliselt võimatuna, kuid Universumis on olemas selliseid aegruumi piirkondi, kus aeg kulgeb lõpmata kaua ehk aeg on jäänud seisma ehk aega enam ei eksisteerigi. Sellised aegruumi piirkonnad eksisteerivad kõikide mustade aukude tsentrites ja see on füüsikaline fakt.
Just seal osutubki võimalikuks ajas rändamine oma täielikus reaalsuses. Seda näitavad antud töödes tuletatud teooriad ja need on täielikult kooskõlas ka üldtunnustatud füüsikateooriatega ning on omakorda nende täienditeks. Rohkem täiendusi esineb just kvantmehaanikas. Antud töödes kirjeldatud ajas rändamise teooria on võimaline ühendama omavahel kvantmehaanikat ja relatiivsusteooriat. See on võimalik kahel põhjusel. Üldrelatiivsus-teooria ise kirjeldab ajas rännakut oma kõverate aegruumide geomeetriaga, kuid ajas liikumine on samas ka teleportatsiooniline nähtus. Seda sellepärast, et ajas liikumine ise aega ei võta. Kõik protsessid, mis eksisteerivad väljaspool aega, ei võta enam aega ja seepärast on näiteks kehad võimelised teleportreeruma ajas või ruumis.
Seda on selgesti näha ka kvantmehaanikas. Näiteks osakeste kvantpõimumine on võimalik ainult siis, kui aega enam ei eksisteeri. Osakesed teleportreeruvad meie tajutavas aegruumis ja sellest tulenevad ka nende määramatuse relatsioonid. Seetõttu osutub kvantmehaanika tegelikult „teleportmehaanika“ üheks osaks. Matemaatiliselt on võimalik teleportatsiooni kirjeldada üldrelatiivsusteoorias kasutatava meetrikaga: näiteks kahe punkti vaheline kaugus väheneb ruumis lõpmata väikeseks ( näiteks mustade aukude tsentrites ) ja see tähendab samas ka kaugete asukohtade lähemale toomist, kuhu on siis võimalik vaid mõne hetkega kohale jõuda. Sellest on võimalik välja arvutada teleportatsiooni füüsikalisi parameetreid.
Aegruumi tunnel

Aegruumi tunnel ühendab omavahel kahte punkti ajas ja ruumis

Inimene rändab ajas ainult siis ja veelkord ainult siis, kui ta satub hyperruumi ehk väljapoole aegruumi. „Seal“ on aegruum üldrelatiivsusteooria järgi kõverdunud lõpmatuseni ( ehk aeg on aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on lühenenud samuti lõpmatuseni ). Selline aegruumi piirkond ( kus aegruumi eksisteerimine lakkab olemast ) eksisteerib näiteks mustade aukude tsentrites ja seetõttu võivad mustad augud olla nagu „väravateks“, mille kaudu on võimalik siseneda hyperruumi.
Aegruumi tunnelid võimaldavad liikuda ajas
Teadusmaailmas on juba pikka aega üldtunnustatud seisukoht, et ajas on võimalik rännata aegruumi tunnelite ehk ussiurgete abil. Niisamuti on ussiurked abiks ka kosmoserändude teostamisel, sest liikudes läbi aegruumi tunneli muutuvad ülisuured kaugused kosmoses meile palju lähemale. Aegruumi tunnel ehk rahvapärase nimetusega ussiurge on kahte aegruumi punkti ühendav aja ja ruumi kõverus, mis võimaldab liikuda ühest ajahetkest teise või liikuda hetkega ehk kõigest 0 sekundiga ühest ruumipunktist teise. Ussiurgete reaalse olemasolu üle on teoreetilises füüsikas palju vaieldud, mis on põhjustatud eelkõige aja ja ruumi füüsikateooriate erinevate tõlgendusvõimaluste olemasolu tõttu. Näiteks must auk võib olla samas ka aegruumi tunneli sisse- ja väljakäik. Gravitatsioon on teatavasti aegruumi kõverus ja mustade aukude tsentris oleva Schwarzschildi pinnal on aegruum kõverdunud lõpmatuseni. Musta augu Schwarzschildi pind ehk aegruumi lõkspind on seega piltlikult öeldes aegruumi piir, kus reaalselt lõpeb aja ja ruumi eksisteerimine. Nüüdseks on välja töötatud uus füüsikateooria, mis tõestab, et see pind, millel on aeg ja ruum kõverdunud lõpmatuseni, võib füüsikaliselt tõlgendada ka aegruumi tunneli sisse- ja väljakäiguna. Selle järgi võibki öelda seda, et mustade aukude eksisteerimise tõttu eksisteerivad Universumis ka aegruumi tunnelid.
Küsimus on nüüd selles, et kuidas inimkond oleks võimeline looma kunstlikult neid imelisi aegruumi tunneleid, mis võimaldavad inimesel liikuda ajas ja teleportreeruda ruumis? Nüüdseks on sellele küsimusele olemas ka vastus. Esiteks musti auke luua ja kasutada ei ole kahjuks reaalselt võimalik, kuna need on ilmselgelt meie planeedile ja musta augu lähedal olevale kehale ohtlikud. Teatavasti ei pääse musta augu tsentrist välja mitte miski, isegi mitte valgus. Musta augu tekitajaks on hiigel suur mass. Albert Einsteini erirelatiivsusteoorias oleva massi ja energia ekvivalentsuseprintsiibi järgi saab musta auku ehk kui aegruumi tunnelit luua ka energiaga. Kuid häda on selles, et aegruumi tunnelit, mida saaks inimene läbida, saab luua ainult ülisuure energiaga ja sellist energiat pole mitte kusagilt võtta. Selles seisnebki aegruumi tunnelite loomise kogu raskus. Võrdluseks võib siinkohal välja tuua selle, et inimest läbiva aegruumi tunneli suuruse „objekti“ loomiseks läheb vaja palju palju rohkem energiat kui kogu planeedi Maa massile vastav energiahulk. Energia probleem oli väga pikka aega kõige suurem takistus aegruumi tunnelite loomiseks. Kuid nüüd on uued avastused teoreetilises füüsikas leidnud hoopis uue viisi selle probleemi praktiliseks lahendamiseks. Tuleb välja, et aegruumi tunnelite reaalseks loomiseks on samuti olemas kaks erinevat viisi analoogselt nii nagu tuumaenergeetikas on võimalik tuumaenergiat toota kahel põhimõtteliselt erineval viisil. Näiteks inimkonna tuumaenergeetika põhineb raskete aatomituumade lõhustumise käigul vabaneval energial või kergete aatomituumade liitmisel eralduval energial. Midagi analoogset on ka aegruumi tunnelite loomisega. Näiteks aegruumi tunnelit on võimalik kunstlikult luua ülisuurte energiate kasutamisega ( nagu oli seda juba eespool mainitud ) ja samas ka üliväikeste energiate kasutamisega. Kuna planeetide massile vastavaid energiahulki pole praktiliselt võimalik toota ega kasutada, siis jääbki järgi võimalus üliväikeste energiate kasutamine, mis on juba kindlasti inimkonna praeguste tehnilise võimekuse piirides. Peale massi kõverdab aega ja ruumi ka veel energia ja näiteks elektriväli omab energiat. Seega füüsikalise keha mass ja elektrilaeng mõjutavad aegruumi geomeetriat. Kuid mida on siis üliväikeste energiate all õieti mõeldud? Sellest juba teaduslik analüüs Marek-Lars Kruuseni kirjutatud teose „Maailmataju“ ajas rändamise füüsikateooria osas, milles on kirjeldatud inimese tehniline võimalus reaalseks ajas rändamiseks.
Singulaarsus aegruumi augus
Gravitatsiooniväli on aegruumi kõverdus, mida põhjustavad väga rasked massid. See aegruumi kõverdus väljendub selles, et mida enam gravitatsioonivälja tsentri poole minna, seda enam aeg aegleneb ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus väheneb. Selline aja ja ruumi teisenemine jätkub kuni teatud kauguseni tsentrist ja seda kaugust kirjeldab meile Schwarzschildi raadius R. See raadius näitab kaugust gravitatsioonivälja tsentrist, et kust alates on aeg t ja ruum l teisenenud lõpmatuseni ehk kust alates avaldub aegruumi lõpmatu kõverdumine ehk aegruumi eksisteerimise absoluutne lakkamine. Seetõttu ei saa midagi eksisteerida näiteks musta augu ehk aegruumi augu Schwarzschildi raadiuse R sissepoole jäävas „piirkonnas“, mida vahel nimetatakse ka Schwarzschildi pinnaks. See tähendab ka seda, et mingisugust singullaarsust musta augu tsentris ei saa olemas olla. Singullaarsus on lihtsalt üks punkt, kust alates mõõdetakse Schwarzschildi raadius R, mis määrab ära musta augu ehk aegruumi augu „suuruse“ ehk sellise kujuteldava sfääri suuruse ruumis, kust alates aegruumi lõpmatu kõverus muutub tsentrist kaugenedes järjest tasasemaks. Seepärast ei saa musta augu mass eksisteerida Schwarzschildi pinna sees, vaid on sellest väljapool nii nagu tähtede ja planeetide korral. Schwarzschildi pind on täiesti kerakujuline ja see ei pöörle. See võib ainult tiirelda mõne teise taevakeha ümber.
Füüsika areng jäi pikka aega kinni kvantmehaanika ja relatiivsusteooria näilisesse müstikasse. Ajas rändamise teooria on nende kahe teooria edasiarendus ja samas ka nende „ühendteooria“. Seda on vihjatud isegi ajakirjas „Imeline teadus“ ( Nr 10/2014, lk. 88-95 ), kus kirjutatakse: „Pärast aastakümnetepikkust uurimist ei ole füüsikutel ikka veel õnnestunud ühendada neid kahte teooriat ( relatiivsusteooriat ja kvantmehaanikat ), millel põhineb tänapäeva füüsika, aga mõistatuse lahendus võib olla peidetud just ajarände küsimusse.“ Ajamasina loomine on füüsika edasiseks arenemiseks sama oluline nagu seda oli 19. sajandi lõpus avastatud valguse kiiruse konstantsus vaakumis. Väga oluline on mõista seda, et mis on Universumi füüsikaline olemus ja see tuleb välja just ajas rändamise teooriast.
Matemaatilise füüsika teadus

Kõver ruum lühendab vahemaid ruumis

Selline tavaarusaam, et kahe ruumipunkti vaheline kõige lühem tee on just sirge, ei kehti enam kõverate ruumide korral. Kõvera ruumi korral on teepikkus isegi veelgi lühem sirgest teest. Sellisel juhul muutuvad kaugused meile palju lähemale.
Albert Einsteini relatiivsusteooria

Kõveraid ruume kirjeldab üldrelatiivsusteooria

Füüsikaline kaugus kahe ruumipunkti A ja B vahel muutub väiksemaks ehk ruum kõverdub ka gravitatsioonivälja tsentrile lähenedes. Need punktid asetsevad välja tsentrist 0 tõmmatud raadiusel. Kui gravitatsioonivälja tsentrist eemalduda, siis kaugus välja kahe ruumipunkti vahel suureneb. Üldrelatiivsusteoorias tuletatakse ja analüüsitakse seda palju põhjalikumalt.
Aegruumi tunnel ehk ussiurge

Ajas rändamist võimaldab aegruumi tunnel

Ussiauk painutab aegruumi nii, et on võimalik kasutada otseteed läbi teise dimensiooni. Seetõttu näidatakse ussiauku mudelites sageli pigem kahemõõtmelisena, mis näeb välja nagu ring. Kuid kolmemõõtmeline ring näeb välja kui kera ja seepärast näeb ussiauk tegelikkuses välja just kerana. See tähendab seda, et ussiauk on tegelikult kerajas auk ehk aegruumi auk. Ajas rändamise teoorias vaatamegi seda, et aegruumi auku on võimalik tõlgendada aegruumi tunnelina ( ehk ussiauguna ). See tähendab seda, et aegruumi auk ja aegruumi tunnel on tegelikult üks ja sama.

Kõvera ruumi illustratsioon

Gravitatsioonivälja on võimalik asendada inertsijõudude väljaga. Näiteks keerleva kosmoselaeva tsentrifugaaljõud tõukab kehad kosmoselaeva välisseinte poole. Sein muutub keerlevas kosmoselaevas põrandaks, millel on inimesel võimalik kõndida. Selline tekkiv tsentrifugaaljõud ( ehk inertsijõud ) on sarnane gravitatsioonijõuga. Niimoodi simuleeritakse gravitatsiooni eksisteerimist kosmoselaevas. Kiirenevalt liikuvate süsteemide matemaatilisel kirjeldamisel jõutakse välja mittehomogeense ruumi mõisteni. Massiivsete kehade ümber muutub ruum kõveraks. Seal hakkavad vabad kehad liikuma kiirendusega. Sellega seletataksegi gravitatsiooni. Kõveras ruumis on vaba keha kiirendusega liikumine niisama iseenesest mõistetav nähtus nagu ühtlane sirgjooneline liikumine „sirges“ ehk eukleidilises ruumis.

Relatiivsusteooria

Aeg ( ehk kestvus ) ei ole kõikjal ühetaoline, vaid aeg „liigub“ erinevates taustsüsteemides erinevalt. Ka ruum ei ole kõikjal eukleidiline, vaid ruum ( tegelikult ka aeg ) on näiteks massiivsete kehade ümbruses kõver. Seda näitavad meile eri- ja üldrelatiivsusteooria. Relatiivsusteoorias esinevad aja ja ruumi efektid tulenevad just ajas rändamise teoorias olevatest seaduspärasustest. Aja ja ruumi efektid, mis on kirjeldatud relatiivsusteoorias, tulevad välja tegelikult just ajas rändamise teooriast.

Ajas rändamise reaalsed juhtumid

Maailmas on teada palju juhtumeid, mille korral on inimesed reaalselt ajas rännanud. See tähendab seda, et ajaloo jooksul on dokumenteeritud ja teadlaste poolt uuritud juhtumid, mille korral on avaldunud inimese reaalne ajas rändamine. Need juhtumid ei ole maailmas eriti tuntud ja need ei ole ka väga levinud. Sellegipoolest on nende esinemissagedus palju suurem kui inimese keha isesüttimise juhtumid. Vastavalt statistika järgi esinevad juhtumid tegelikult palju rohkem kui me sellest tegelikult teada saame. Üheks põhjuseks loetakse seda, et inimesed, kes on ajas rännanud, ei julge avalikult sellest rääkida, kartes hullu reputatsiooni alla sattumist. Neid juhtumeid on uuritud sajandeid ja need on ajaloo jooksul hästi dokumenteeritud. Üks tuntumaid uuriv-eksperte oli Jenny Randles, kes dokumenteeris sadu inimeste ajas rändamise juhtumeid. Mõnede juhtumite puhul on täiesti erakordne see, et nendest on kunagi tehtud dokumentaalfilm ja seetõttu leidub seda vanadest dokumentaalfilmi sarjadest ( näiteks „Strange But True?“ ), mis oli vändatud 20. sajandi üheksakümnenditel.
Ajas rändamise füüsika kirjandus

Ajas rändamise füüsika ja selle matemaatiline analüüs

Uurimustöödes esinevad üldiselt järgmised peamised füüsikateooriad: klassikaline mehaanika, relatiivsusteooria, kvantmehaanika, ajas rändamise teooria, ajas rändamise teooria edasiarendused ja ajas rändamise tehniline lahendus. Elektromagnetism käsitleb peamiselt elektrilisi ja magnetilisi füüsikalisi nähtusi. Klassikalist mehaanikat käsitletakse paraku töödes aga väga vähe. See kirjeldab kehade liikumisi, kui kehade kiirused on väikesed ( võrreldes valguse kiirusega vaakumis ) ja massid suured ( võrreldes osakeste massidega ). Relatiivsusteooria jaguneb omakorda kaheks haruks: erirelatiivsusteooriaks ja üldrelatiivsusteooriaks. Erirelatiivsusteooria käsitleb sellist füüsika osa, mille korral on kehade liikumiskiirused väga suured. See tähendab seda, et kehade liikumiskiirused lähenevad valguse kiirusele vaakumis. Üldrelatiivsusteooria käsitleb aga masse, mis kõverdavad aegruumi. Gravitatsiooni käsitletakse kui kõvera aegruumina. Kvantmehaanika kirjeldab mikroosakeste käitumisi. Osakeste käitumised on tõenäosuslikud ja neil esinevad lainelised omadused. See tähendab seda, et mikroosakestel on olemas nii korpuskulaarsed kui ka lainelised omadused. Ajas rändamise teooria kirjeldab füüsikalist ajas liikumist. Näiteks inimene on võimeline liikuma ajas minevikku või tulevikku. Kõik füüsikalised kehad liiguvad ajas – tuleviku suunas. Ja seega on ajas rändamise teooria kogu Universumi ( füüsika ) eksisteerimise aluseks. Ajas rändamise teooria edasiarendused näitavad Universumi füüsikalist olemust. See seisneb selles, et Universumit ei ole tegelikult olemas, mis tuleb välja sellest, et Universum ise on ajatu. Ajas rändamise tehniline lahend õpetab looma reaalset ajamasinat. Ajamasina loomiseks peab olema generaator, mis genereerib väga suure energiaga elektromagnetvälja. Selle põhiliseks teesiks on see, et peale massi kõverdab aegruumi ka energia. See tuleb välja A. Einsteini erirelatiivsusteooria energia ja massi ekvivalentsuse printsiibist.
FÜÜSIKATEADUSE PEAMISED OSAD

Ajas rändamise füüsikateooria erinevad harud

Ajas rändamise füüsikateooria kõige uuemate materjalidega ehk osadega on võimalik lähemalt tutvuda järgmistel linkidel.
Füüsika areng jäi pikka aega kinni kvantmehaanika ja relatiivsusteooria näilisesse müstikasse. Ajas rändamise teooria on nende kahe teooria edasiarendus ja samas ka nende „ühendteooria“. Seda on vihjatud isegi ajakirjas „Imeline teadus“ ( Nr 10/2014, lk. 88-95 ), kus kirjutatakse: „Pärast aastakümnetepikkust uurimist ei ole füüsikutel ikka veel õnnestunud ühendada neid kahte teooriat ( relatiivsusteooriat ja kvantmehaanikat ), millel põhineb tänapäeva füüsika, aga mõistatuse lahendus võib olla peidetud just ajarände küsimusse.“ Ajamasina loomine on füüsika edasiseks arenemiseks sama oluline nagu seda oli 19. sajandi lõpus avastatud valguse kiiruse konstantsus vaakumis. Maailmataju projekti jaoks on oluline mõista seda, et mis on Universumi füüsikaline olemus ja see tuleb välja just ajas rändamise teooriast.
Universumi kosmoloogilise paisumise korral tekib küsimus, et kas Universum paisub inertsiaalselt või mitteinertsiaalselt. See on Universumi paisumise inertsiaalsuse küsimus, mis on absoluutselt fundamentaalse tähtsusega. Näiteks kuna Universumi ruum tervikuna paisub, siis klassikalise füüsika põhjuse ja tagajärje loogika arusaama järgi pidi selle põhjustajaks olema mingi algsündmus, mille tagajärjel hakkas kogu Universumi ruum tervikuna paisuma. Seda algpõhjust kujutatakse plahvatusena, mida nimetatakse Suureks Pauguks. Selle järgi paisub Universumi ruum inertsist ( peaaegu umbes nii nagu plahvatuse tagajärjel lendavad killud inertsist ümbritsevasse ruumi laiali ), sest igasugusel liikumisel peab olema tekkepõhjus. Niimoodi tekitas Universumi paisumise sündmus, mida nimetatakse Suureks Pauguks. Kuid teine võimalus seisneb selles, et Universumi paisumise näol esinebki aja, ruumi ja liikumise omavaheline seos. See tähendab seda, et Universum ei paisu tegelikult inertsist ehk mingi algsündmuse tagajärjel, vaid aja, ruumi ja liikumise omavaheline fundamentaalne füüsikaline seos nähtubki just Universumi paisumise näol. Selle vaate järgi on Universumi paisumine mitteinertsiaalne, mis pealtnäha ei vasta klassikalise füüsika põhjuse ja tagajärje loogika arusaamale. Albert Einstein ühendas relatiivsusteoorias omavahel aja ja ruumi ühtseks aegruumiks. Aeg ja ruum on ühe kontiinumi kaks erinevat tahku. Kuid ajas rändamise teoorias ühendatakse aegruum ka liikumisega.
Ajas rändamise füüsikateooria üheks põhialuseks on väide, et erinevatel ajahetkedel on samas ka erinevad ruumipunktid ehk ajas rändamiseks peab inimene liikuma ruumidimensioonis. See tähendab ka seda, et mida kaugemal ajas ( näiteks minevikus või tulevikus ) mingisugune sündmus aset leiab, seda kaugemal see ka ruumis toimub. Selline seaduspärasus avaldub looduses Universumi paisumisena. Näiteks kui Universum paisub ( s.t. Universumi ruumala suureneb ajas ), siis erinevatel ajahetkedel on Universumi ruumala ( ja seega kõikide kehade ruumikoordinaadid Universumis ) erinev. See on ilmselgelt seotud ajas rändamise teooria ühe alusväitega, mis ütleb, et erinevatel ajahetkedel on samas ka erinevad ruumipunktid. Universumi kosmoloogilist paisumist kujutatakse sageli ette just kera või õhupalli paisumisena ja sellisel juhul on väga selgesti näha seda, et kera pinnal oleva keha sfäärilised koordinaadid ( ehk ruumipunktid ) on erinevatel ajahetkedel erinevad. Sama on ka kera raadiuse pikkusega. Mida enam Universum paisub ( ehk mida suurem on see Universumi kujuteldav raadius r ), seda enam suureneb kahe punkti vaheline kaugus ruumis ( ehk ds suureneb ). Universumi ( meetriline ) paisumine avaldubki kahe punkti vahelise kauguse suurenemisel ruumis. Kuid arvestama peab seda, et ds-i suurenemine ilmneb alles väga suures ruumi mastaabis – näiteks galaktikate parvede ja superparvede tasandil.
Ajas rändamise füüsika üldvõrrandist on võimalik tuletada terve rida väga tähtsaid fundamentaalfüüsikalisi- ja matemaatilisi seoseid ja järeldusi. Võib ka nii öelda, et tegemist on ühe põhivõrrandiga, mille järeldused on heas kooskõlas kogu ajas rändamise füüsikateooria aluspõhimõtetega. Kõiki neid järeldusi on relatiivsusteooria ja kvantmehaanika osas põhjalikumalt uuritud ja analüüsitud. Kuid selles materjalis on esitatud sellegipoolest matemaatiline analüüs, mis muidu on esitatud eri- ja üldrelatiivsusteooria osades. See on vajalik selleks, et jõuda lõpuks füüsikalise mõistmiseni Universumi paisumise kinemaatikas, mis avaldub Universumis gravitatsiooniväljades. Näiteks tuletatud ajas rändamise üldvõrrandist on võimalik omakorda tuletada aja dilatatsiooni valem, mis on täiesti identne erirelatiivsusteooriast tuntud aja teisenemise valemiga.
Singulaarsus tähendab teoreetilises matemaatikas funktsiooni katkevust teatud argumendi väärtusel. Kuid Universumi singullaarsus seisneb selles, et klassikalise ettekujutise järgi sai Universumi paisumine ( ehk Universumi ruumala suurenemine ajas ) alguse siis, kui Universumi ruumala oli lõpmatult väike. Lõpmatult väikese Universumi ruumala korral oli Universumi aegruum lõpmatult kõverdunud ja seetõttu võib Universumi paisumist oma olemuselt mõista kui aegruumi lõpmatu kõverduse tasanemisena. Aegruumi kõverust käsitleb Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria. Näiteks mida väiksem on kera, seda kõveram on selle pind. Sama on ka Universumi aegruumiga. Lõpmatu kõver aegruum tähendab füüsikaliselt aja ja ruumi eksisteerimise lakkamist. Seda sellepärast, et lõpmatus kõveras aegruumis on ( välisvaatleja suhtes ) aeg aeglenenud lõpmatuseni ja kahe ruumipunkti vaheline kaugus on vähenenud samuti lõpmatuseni. Kuna aeg ja ruum on mateeria ( aine ja välja ) eksisteerimise põhivormid, siis seega ei eksisteeri aja ja ruumi eksisteerimise lakkamise korral enam ka mateeriat ehk ainet ega välja. Sellisel juhul esineb kõige eksisteerimise lakkamine. Lõpmatus kõveras aegruumis on mateeria ( aine ja välja ) tihedus 𝜌 lõpmatult suur, mis viitab samuti mateeria eksisteerimise lakkamisele lõpmata kõveras aegruumis.
Kehade liikumised paisuva kera sfääril ( ehk paisuva kera pinnal ) on nagu kehade liikumised meie tavalises aegruumis, sest kera pidevalt paisub ( s.t. liigub ). Kera sfäär on küll kahemõõtmeline, kuid meie elame ikka kolmemõõtmelises ruumis. Kera ruumala pidevalt suureneb ajas paisumise tõttu, mis on Universumi paisumise mudeliks. Kui aga keha liiguks ainult mööda kera raadiust, siis see keha liiguks hyperruumis. Ja kui kehade liikumised toimuvad hyperruumis, siis avaldubki ajas rändamine. Niimoodi ongi Universumi paisumine seotud ajas rändamisega. Universumi ruumala suurenemise ( s.t. paisumise ) tõttu toimub Universumis pidev liikumine ehk mitte ükski keha Universumis ei saa olla absoluutselt paigal. Universumi paisumine on pigem kui aja paisumine. Absoluutselt kõik kehad Universumis liiguvad selle üleüldise paisumisega kaasa. Hyperruum on hüpoteetiline aegruum, mis eksisteerib meie igapäevaselt tajutavast ajast ja ruumist väljapool. Ehkki hyperruum ( ja ka hyperaeg ) sisaldavad endas aja ja ruumi igapäevaseid mõisteid, siis reaalselt ehk tegelikult ei sisalda hyperruum endas mitte mingisuguseid aja- ja ruumidimensioone. Kuid sellegipoolest kujutatakse hyperruumi geomeetrilistes mudelites kolme- või isegi neljamõõtmelise koordinaatsüsteemina, mis eksisteerib paralleelselt meie tavalise aegruumi kõrval. Hyperruum on nagu paralleelaegruum ( mitte segi ajada paralleelmaailmaga ), milles ei eksisteeri aega ega ruumi. Hyperruum on nagu väljaspool aegruumi eksisteeriv ajatu ja ruumitu dimensioon.
Teleportatsiooni mõistmiseks on vaja mõista kahte komponenti korraga: väljaspool aegruumi olevat dimensiooni ja aegruumi kõverust. Keha teleportatsiooni all mõeldakse hetkelist ( s.t. silmapilkset ) asukoha muutumist ruumis või ajas. Keha hetkeline ehk silmapilkne „liikumine“ ruumis ( või ajas ) tuleneb sellest, et aja ja ruumi dimensiooni enam ei eksisteeri ehk teleportreeruv keha eksisteerib ajast ja ruumist väljas. Kuid seda, et millises suunas toimub keha teleportatsioon ( s.t. kas ajas minevikku, tulevikku või mööda ruumikoordinaate ), määrab ära keha ümber olev lõpmata kõver aegruum ehk aegruumi tunneli pikkus ja suund. Näiteks kui keha eksisteerib hyperruumis, siis tavaruum ehk aegruum on keha ümber ( üldrelatiivsusteooria keeles öelduna ) kõver. Ja sellest kõverusest ( s.t. aegruumi kõveruse mahust ) sõltub see, et kui kaugele aja rännak sooritatakse. Kuid aegruumi kõveruse muutusest sõltub aga see, et millises suunas toimub aja rännak.
Ajas rändamise teooria põhiideedes oleme käsitlenud lihtsat kolmemõõtmelist (tava)ruumi ehk eukleidilist ( või pseudoeukleidilist ) ruumi Cartesiuse ristkoordinaadistikus ( või sfäärilistes koordinaatides ). Seni oli kolmemõõtmeline (tava)ruum eranditult kõikjal eukleidiline ja aeg eranditult kõikjal alati „ühevoolavusega“. Kosmoloogias tegime me väikse erandi. Kuid nüüd hakkame relatiivsusteoorias vaatama seda, et see tegelikult ei ole nii. Aeg ( ehk kestvus ) ei ole kõikjal ühetaoline, vaid aeg „liigub“ erinevates taustsüsteemides erinevalt. Ka ruum ei ole kõikjal eukleidiline, vaid ruum ( tegelikult ka aeg ) on näiteks massiivsete kehade ümbruses kõver. Seda näitavad meile eri- ja üldrelatiivsusteooria. Kuid miks sellised aja ja ruumi efektid relatiivsusteoorias esinevad, seda antud relatiivsusteoorias lähemalt vaatama hakataksegi. Relatiivsusteoorias esinevad aja ja ruumi efektid tulenevad just ajas rändamise teoorias olevatest seaduspärasustest. Sellepärast enne relatiivsusteooriaga tutvumist käsitlesimegi just ajas rändamise teooriat. Aja ja ruumi efektid, mis on kirjeldatud relatiivsusteoorias, tulevad välja tegelikult just ajas rändamise teooriast. Erirelatiivsusteooria aluseks on Lorentsi teisendused ja üldrelatiivsusteooria aluseks on massi omadus mõjutada aegruumi meetrikat. Mõlemal juhul esineb aja ja ruumi teisendus, mis tuleneb omakorda materiaalse keha „siirdumisest“ tavaruumist hyperruumi ehk väljapoole aegruumi. Hyperruumis ehk väljaspool aegruumi ei eksisteeri enam aega ega ruumi.
Erirelatiivsusteooria ei anna vastust küsimusele, et miks esineb aja ja ruumi teisenemine, kui keha liikumiskiirus läheneb valguse kiirusele vaakumis? Vastuse sellele fundamentaalsele küsi-musele leiame ajas rändamise teooriast. Selleks, et rännata ajas ( ehk liikuda ühest ajahetkest teise ), peab keha olema ajast ( ja ka ruumist ) „väljas“. See on üldse esimene füüsikaline tingimus sooritamaks tõelist aja rännakut. Väljaspool aega ei eksisteeri enam aega. Ajas rändamise teoorias tõestatakse, et hyperruumis liikudes rändab keha ajas. Seega hyperruumis ei eksisteeri enam aega ( ega ka ruumi ). Kuna tavaruum liigub hyperruumi suhtes, siis järelikult keha jõudmiseks hyperruumi peab keha liikumiskiirus tavaruumis ( milles eksisteerib aeg ja ruum ) suurenema. Kuna hyperruumis aega ei eksisteeri ( s.t. aeg on lõpmatuseni aeglenenud ehk aeg on peatunud ), siis seega lähenedes hyperruumile ( ehk keha liikumiskiiruse suurenemisel tavaruumis ) aegleneb aeg. Kuid aja aeglenemine keha liikumiskiiruse kasvades on teada ainult erirelatiivsusteooriast: näiteks mida lähemale keha liikumiskiirus jõuab valguse kiirusele vaakumis, seda enam aja kulg aegleneb ja keha pikkus lüheneb. Keha liikumiskiiruse lähenemist valguse kiirusele vaakumis võib antud kontekstis tõlgendada keha liikumiskiiruse kasvuna tavaruumis, kuid hyperruumi suhtes hakkab keha paigale jääma. Järelikult tavaruum liigub hyperruumi suhtes kiirusega c. Kuna aeg ja ruum on üksteisest lahutamatult seotud, siis aja aeglenemisega käib kaasas ka keha pikkuse lühenemine, mis on samuti tuntud erirelatiivsusteooriast.
Üldrelatiivsusteooria järgi on inertne mass ja raske mass omavahel võrdsed ehk ekvivalentsed. Mass on keha inertsi mõõt ehk see kirjeldab keha inertsi kiiruse muutuste suhtes. See tähendab seda, et mida suurem on kehal mass, seda rohkem aega läheb vaja keha kiiruse muutmiseks. Näiteks raske rongi pidurdamine võtab oluliselt kauem aega kui näiteks lapsevankri pidurdamine. Nende kahe keha pidurdusteede pikkused on väga erinevad ühe ja sama kiiruse arvväärtuse korral. Või näiteks kui rong sõidab ühtlaselt ja sirgjooneliselt mööda teed ja rongi sees mõne keha mass ajas tohutult suureneb, siis mida suurem on kehal mass, seda aeglasemalt liigub rong ja keha enda kiirus jääb lõpuks maapinna suhtes üldse paigale. Järelikult, kui tavaruumis keha mass suureneb ( mitte liikumiskiirus tavaruumi suhtes ), siis keha liikumiskiirus hyperruumi suhtes muutub aeglasemaks, sest tavaruumi enda liikumiskiirus jääb alati samaks hyperruumi suhtes. Kuid keha liikumiskiiruse muutumine hyperruumi suhtes tähendab juba aja ja ruumi teisenemist nagu seda oli juba näidatud erirelatiivsusteooria osas. Sellest järeldubki tõsiasi, et mida suurem on kehal mass, seda enam see kõverdab ümbritsevat ruumi ja aega.
Füüsikaliselt on relatiivsusteooria ja kvantmehaanika üksteisega väga seotud. Ainuüksi see, et nad eksisteerivad ühes ja samas Universumis. Neil kahel suurel füüsikateoorial on füüsikaliselt ühine päritolu. Relatiivsusteoorias esinevad aja ja ruumi efektid ehk aja aeglenemine ja pikkuste lühenemine. Sellest tulenevalt ei ole olemas absoluutset aega ja ruum ei ole eukleidiline. Kuid kvantmehaanikas eksisteerivad osakesed ajatus ja ruumitus dimensioonis. Osakeste jaoks aega ega ruumi enam ei ole olemas. Relatiivsusteooria ei oska seda matemaatiliselt kirjeldada. Üldrelatiivsusteooria võrrandid kaotavad kvantmehaanikat uurides oma kehtivuse. Kuid just siin ilmnebki kõige põhilisem füüsikaline seos relatiivsusteooria ja kvantmehaanika vahel. Kui relatiivsusteoorias esinevad aja ja ruumi kadumised ( mis väljenduvad aja dilatatsioonis ja pikkuste kontraktsioonis ), siis kvantmehaanikas aega ja ruumi enam ei eksisteerigi ( see väljendub osakeste teleportreerumistes aegruumis ). Füüsikalised kehad on võimelised teleportreeruma aegruumis ainult sellest väljas olles.
Gravitatsioonijõu ja elektrijõu omavahelise suhte analüüs viitab sellele, et oluline ei ole tegelikult interaktsioonide tugevust või intensiivsust määravate konstantide arvväärtused, vaid erinevate interaktsioonide omavahelist suhet määravad asjaolud. See tähendab füüsikaliselt seda, et näiteks gravitatsioonikonstandi G ja elektrijõu võrdeteguri k arvväärtused võivad looduse poolt olla määratud tegelikult suvaliselt, KUID nende kahe erineva interaktsiooni omavahelise suhte määrab ära erirelatiivsusteooriast tuntud seisuenergia E avaldis. Näiteks elektrijõud on gravitatsioonijõust kordades suurem just seisuenergia avaldise tõttu ja see suhe jääb samasuguseks ka siis ( ning sellest tulenevalt ka Universumi eksisteerimine ), kui konstantide arvväärtused peaksid olema täiesti teistsugused. Selles seisnebki „juhuse-teooria“ põhiline füüsikaline sisu: erinevate interaktsioonide tugevust või intensiivsust määravate konstantide arvväärtused võivad olla looduse poolt määratud tegelikult juhuslikult ( näiteks valguse kiirus c vaakumis ehk tavaruumi liikumiskiirus c hyperruumi suhtes ) või need võivad olla tegelikult mistahes väärtusega, KUID oluline on siinkohal lihtsalt see, et erinevate interaktsioonide omavaheliseid suhteid ( näiteks kui mitu korda on elektrijõud gravitatsioonijõust suurem ) määrab ära seisuenergia avaldis, mis omakorda tuleneb aja ja ruumi füüsikast ehk antud juhul ajas rändamise teooriast. Universumi mateeria ehk aine ja välja eksisteerimise põhivormideks ongi aeg ja ruum.
Kuna elektrilaeng suudab mõjutada aegruumi meetrikat, siis on võimalik elektromagnetilist vastastikmõju kasutades luua aegruumi tunnel, mis võimaldaks rännata ajas. Samasugust põhimõtet on viljelenud ka maailmakuulus teadlane Michio Kaku, kes on New Yorgi linnaülikooli füüsikaprofessor. „Tema idee hõlmab kaht kambrit, kusjuures kumbki sisaldab kaht omavahel paralleelselt metallplaati. Põhimõte on selles, et genereeritakse piisavalt võimas elektromagnetiline jõud, mis tekitab plaatide vahel tugeva elektrivälja. See on umbes nende superväljade tase, mida genereeris Tesla üle sajandi tagasi, kui ta püüdis tekitada kunstlikku välku, et elumajadele voolu anda. Aga on kindlasti huvitav meenutada, et Tesla kinnitusel koges ta mingit ajarännaku vormi esimeste katsete ajal sellise gigantse elektromagnetilise väljaga. Kaku ajamasina metallplaadid peavad võimaldama nii võimsat energiavälja, kui plaadid seda taluvad. Erinevate antigravitatsiooni katsete tarvis arendatud ülijuht võib saada võtmeks võimaldamaks küllalt tugevat energiavälja, mis avab ukse ajarännakule. Kui need tingimused on paigas, peab masin kõverdama aegruumi seadme läheduses sellisel moel, et tekib ussiauk, mis ühendab kaks külgnevat kambrit. Tulemus peaks olema sild läbi aegruumi, mida loodetavasti stabiliseerib eksootiline aine, mis saadakse Casimiri efektiga.“ ( Jenny Randles, lk. 125 – 126 )
"On teada rohkesti juhtumeid, mil inimesed on näinud paiku sellisena, nagu need võisid endisaegadel olla. Näiteks Ruth Manning Saunders kirjeldab üht seda laadi seika oma 1951. aastal ilmunud raamatus „The River Dart“. Teisest ajast pärit hooneid on näinud ka ühendriiklasest bioloog ja paranormaalsete nähtuste uurija Ivan T. Sanderson. Raamatu „The Mask of Time“ autor Joan Forman koges teose jaoks materjali hankides samuti ajanihet. Kuid kõige tuntum ajas ümberpaiknemise juhtum leidis aset kahe inglise turistiga, kes külastasid Versailles´ paleed, Prantsusmaa kuningliku perekonna elupaika seitsmeteistkümnendal ja kaheksateistkümnendal sajandil. Asjaosalised – nagu ka pool sajandit hiljem Dieppe´i juhtumi puhul – olid kaks naist: miss Anne Moberley ja miss Eleanor Jourdain. Neid keskealisi daame võis pidada haritud inimesteks. Miss Moberley oli Oxfordi St. Hugh´ kolledži juhataja ja miss Jourdain Watfordi tütarlastekooli direktriss. Mõlemad tundsid ajaloo vastu huvi ega kaldunud fantaseerima."
Psühholoogid ja neuroteadlased püüavad mõista aju funktsioneerimist. Tänapäeva teaduse üks suurimaid müsteeriume seisneb selles, et mis on teadvus ja kuidas teadvus ajusüsteemides välja kujuneb. Teadvus on ajus, kuid selle olemust püüavad paljud teadlased alles veel mõista. Analoogiliselt ajus eksisteeriva teadvusega on tegelikult sama ka Universumiga. Paljud füüsikud mõistavad looduses esinevaid seaduspärasusi. Füüsikaliste seaduspärasuste järgi funktsioneerib kogu meie teadaolev Universum. Loodusseadusi ( eelkõige füüsika seadusi ) võime ju mõista, kuid probleem seisneb selles, et mis on Universum oma olemuselt? Universumi enda olemust füüsikud tänapäeval veel ei mõista nii nagu ka teadvuse olemust ajuteadlased ei mõista hoolimata teadmistest, kuidas aju põhimõtteliselt töötab. Täpselt sama on ka füüsikaga – s.t. me teame paljusid loodusseadusi, kuid Universumi üldise, sügava ja tervikliku olemuseni ei ole veel jõutud. Universumi tõeline olemus tuleb välja siis kui vaadata Universumit hyperruumi suhtes, mitte aga tavaruumi suhtes. Tavaruumis eksisteerib maailm nii nagu me seda igapäevaselt tajume ehk see eksisteerib illusionaarselt. Ajas rändamise teooria ehk hyperruumi suhtes vaatlemine viitab sellele, et Universumit pole tegelikult olemas. See ongi Universumi füüsikaline põhiolemus, millele peavad taanduma kõik teadaolevad füüsikaseadused. Selles seisnebki universaalmehaanika mõiste sisu: kõik loodusseadused taanduvad lõpuks põhiarusaamale, et Universumit pole tegelikult olemas. Selles seisnebki mehaanika universaalsus: see on kõigele rakenduv. Universaalmehaanika on ajas rändamise teooriast kõrgem aste ( või ajas rändamise teooria on üks osa universaalmehaanikast või selle sissejuhatus ).

AJAS RÄNDAMISE TEADUST TOETAVAD BRÄNDID

AJAS RÄNDAMISE FÜÜSIKATEOORIA ERINEVATE MATERJALIDEGA ON VÕIMALIK LÄHEMALT TUTVUDA JÄRGMISTE BRÄNDIDE POOLT LOODUD PLATVORMIDEL:
Kes on ajas rändamise füüsikateooria autor?

Ajas rändamise leiutaja

Käesoleva kodulehekülje on koostanud ja füüsikateooria autoriks on Marek-Lars Kruusen. Kõik õigused on kaitstud. Käesolev veebileht ja füüsikateooria on kaitstud autoriõiguse- ja rahvusvaheliste seadustega.
Kõik õigused on kaitstud. Käesolev veebileht ja füüsikateooria on kaitstud autoriõiguse- ja rahvusvaheliste seadustega.
Pixabay

Antud veebisaidil olevad fotod ja videod on enamasti võetud pixabay-st

Võta ajaränduriga ühendust!

KONTAKT

Lubamatu paljundamine ja levitamine, või nende osad, võivad kaasa tuua range tsiviil- ja kriminaalkaristuse, mida rakendatakse maksimaalse seaduses ettenähtud karistusega. Autoriga on võimalik kontakti võtta järgmisel aadressil: univisioon@gmail.com.